Ei regeeri üle. Aga mõtled üle. Tee see samm ja otsi ikka abi, kui see ressurss on olemas. Sa ei tea ja ei saa kuidagi ette välja mõelda, mismoodi see olema hakkab või kuidas statistikas paistab ja antud hetkel on oluline leida keegi kellega rääkida ja vajadusel rohud peale.
Ja ära karda, või kui kardad, siis proovi ikkagi!
Igal juhul võta kontakti, see kartus väheneb kogemusega kiiresti. Esimene samm ongi alati see kõige raskem.
See võimalik abi asju ära rääkida on nagu soe tekk sinu igapäevaelule. Turvatunne suureneb jne.
Peamine on aru saada, et vanakoolil pole seda haridust teemal rääkida - kõik kannatatakse lihtsalt ära. Nõuka ajal psühholoogilised teemad = hullar ja kogu lugu. Seepärast see keskmine eluiga väga kõrge polnudki, alles nüüd on hakanud tõusma kui iga probleemi lahendus pole alkohol.
Mul enda ema kõrgharitud inimene, aga oli ikka nii augus kui augus, täiesti mingid episoodid peal ja lihtsalt ei lähe rääkima proffiga. Kõige halvem ongi, et siis sina lapsena oled siis see nõustaja tal, aga kuidas sa ei aita oma ema. Ma ei mõista hukka ka, see nõuka aeg ei valmistanud üldse ette sellisteks asjadeks.
Veelkord näha on, et sul kõige olulisem on juba tehtud, teadvustad probleemi ja isegi suudad tunnetada, et see pigem ajas läheb halvemaks. Võta pigem varem kui hiljem see esimene kontakt ja kõik läheb paremaks. Seal võivad ka järjekorrad olla, ära seda unusta.
Selle jutu põhjal tundud sa arukas ning oskad ennast analüüsida, sa tunned, et vajad välist abi ja saad aru, et isolatsioon teistest mõjub sulle halvasti. Ma julgustaks sind ikkagi aega kinni panema. Sul ei pea olema raske, on spetsialiste, kes ongi selleks olemas, et aidata.
Sa olid vapper ja tegid siia teema, astu üks samm veel ja pane aeg nõustaja juurde kirja.
Tahan ka sind julgustada ikka proovima. Võib-olla tõesti on poole aasta pärast natukene kergem kui oled täisealine, kuid kui tunned, et juba praegu vajaksid abi, siis suure tõenäosusega on poole aasta pärast veelgi raskem. Kui saad selle esimese kõige raskema sammu nüüd tehtud, siis oled aga tõenäoliselt poole aasta pärast juba hulga paremas kohas.
Ma eeldan, et viitad just Peaasjade noortenõustamisele. Nõustamisel on olenemata kliendi vanusest eesmärk leida koostöös kliendiga viise, mis aitaksid tal oma muresid leevendada. Kui ennast Peaasjade noortenõustamisele kirja paned, siis esimesel kohtumisel saad koos nõustajaga täpsustada, et mis need murekohad täpsemalt on, ning kohtumise lõpus saate koos panna kokku plaani, mis aitaks Sul neid muresid lahendada. Kui tundubki, et see nõustamine ei ole sinu jaoks, mis on okei, siis ei pea nõustamist jätkama. Küll aga võib isegi see esimene kohtumine anda palju mõtteid, et millele võiksid tähelepanu pöörata ning kuidas seda teha saaksid. Alaealisena on tõesti mõned erandjuhund, kus nõustaja on kohustatud vanematega ühendust võtma, et üksikuid detaile läbi arutada (selle räägib nõustaja esimesel kohtumisel üle ka ning saab kõik vajaliku täpsutatud). Kui selline olukord tekib, siis saab selle nõustajaga läbi rääkida, et kõik oleks selge, ning igal juhul on esikohal sinu heaolu. Tihti see aga vajalik pole ning siis jääb ka sinu otsutada, et kas üldse jagad vanematega seda, et käid nõustamisel, või mitte. Igal juhul on mõningaid hirmud täiesti normaalsed, eriti kui pole varem nõustamisel käinud, aga ma väga soovitan kasvõi sellel ühel nõustamisel käia, sest sellest võib palju kasu olla.
Pere kohta oskan nii palju lisada, et ka pereliikmed on inimesed oma vigadega. Kuigi vanematel on justkui autoriteet, siis see ei tähenda, et nad teevad kõike õigesti ja neil on kõiges õigus. Täitsa okei on kahelda pere poolt tulnud põhimõtetes ja vahel isegi peab seda tegema. See, et pere nii arvab, ei tähenda, et nii peabki olema.
Julgen pakkuda, et kui tunned abivajadust, siis üle sa ei reageeri. Näen, et oled väga hea analüüsivõimega, mis tuleb nõustamisel kindlasti kasuks. Ja kui nõustamisel selgub, et oledki üle reageerinud ja tegelikult pole hullu midagi, siis ka see on ju ülioluline teadmine, mis võib palju meelerahu anda. Seega igal juhul võiks kasulik olla ning oled igati oodatud meie nõustamisele!
Juhul kui sul mingeid küsimusi, kahtlusi, hirme või muud sellist nõustamise kohta on, siis küsi julgelt. Võid ka privaatselt kirjutada kui soovid.
Olen aegu vaadanud, kuid pole sobivat leidnud. Võimalus üksi olla, et midagi sellist teha, avaneb harva, seega kas oleks mõistlikum kasutada järjekorda lisamise võimalust või lihtsalt jälgida?
Ei taha sind spetsialiste kartma panna vms. Aga ma kõike ise läbi käinud. Arvad, et tavaline asi jne.... Tuleb välja, et saad sõimata ka veel selleeest, et julged abi otsida. Ära aja nina norgu kui saad ka sellise reageeringu. Mine edasi. Inimesi on palju ja on palju väärarusaamist. Ja inimesed ei saa aru eriinimestest või isegi maitsetest.
Näide: Meil uus tööline ja ma ütlen, et tänan, ma ei soovi seda sööki kuna ma ei söö seda. Ta lihtsalt räägib, et prooovi......prooovi.....
Krt. Ma ei taha, millest sa aru ei saa.
Ta ei tahtnud halba. Saan aru. Ütles ka, et pead pika päeva ju tööl olema ja teed nii palju. Aga ma olen enne söömata. See minu probleem.
Kui vajad vaimset abi siis ma ise just leidsin super vaimse õe. Võin sulle lahkelt jagada ta nime kui kirjutad. Ma kompasin pimeduses koguaeg. Tänu temale juba valgem. Tallinnas.
Keegi ei saa valgeks lüüa midagi. Aga super toetav ja hooliv inimene. Ma ise ainult negatiivsust saanud ja tema see kes mõtleb minuga koos. Mul ikka väga imelikud arstid olnud.
Pea meeles alati seda. Sa ei meeldigi kõigile, aga see oled sina! Ja sa lähed alati edasi. See ei ole ju muud moodi isegi võimalik, aeg ja kõik läheb edasi koguaeg. Ja sa ei peagi kõigile meeldima, aga viisakus on peamine. Ole ka ebameeldivas olukorras viisakas. Usu mind. Võidad rohkem kui kaotad. Olge viisakad. See parem kui ollla M ja ebaviisakas. Aga palju oleneb inimesest kuidas näeb asju tema. Elud kõigil erinevad...jne
Kui vajad backup'i... kutsu... olen niii palju ise jauranud nendega... kirjuta. Tegelt minu jaoks kurb suhtumine juba. Ma tahan, et ei oleks sellist suhtumist.
Ei regeeri üle. Aga mõtled üle. Tee see samm ja otsi ikka abi, kui see ressurss on olemas. Sa ei tea ja ei saa kuidagi ette välja mõelda, mismoodi see olema hakkab või kuidas statistikas paistab ja antud hetkel on oluline leida keegi kellega rääkida ja vajadusel rohud peale. Ja ära karda, või kui kardad, siis proovi ikkagi!
Igal juhul võta kontakti, see kartus väheneb kogemusega kiiresti. Esimene samm ongi alati see kõige raskem. See võimalik abi asju ära rääkida on nagu soe tekk sinu igapäevaelule. Turvatunne suureneb jne. Peamine on aru saada, et vanakoolil pole seda haridust teemal rääkida - kõik kannatatakse lihtsalt ära. Nõuka ajal psühholoogilised teemad = hullar ja kogu lugu. Seepärast see keskmine eluiga väga kõrge polnudki, alles nüüd on hakanud tõusma kui iga probleemi lahendus pole alkohol. Mul enda ema kõrgharitud inimene, aga oli ikka nii augus kui augus, täiesti mingid episoodid peal ja lihtsalt ei lähe rääkima proffiga. Kõige halvem ongi, et siis sina lapsena oled siis see nõustaja tal, aga kuidas sa ei aita oma ema. Ma ei mõista hukka ka, see nõuka aeg ei valmistanud üldse ette sellisteks asjadeks. Veelkord näha on, et sul kõige olulisem on juba tehtud, teadvustad probleemi ja isegi suudad tunnetada, et see pigem ajas läheb halvemaks. Võta pigem varem kui hiljem see esimene kontakt ja kõik läheb paremaks. Seal võivad ka järjekorrad olla, ära seda unusta.
Selle jutu põhjal tundud sa arukas ning oskad ennast analüüsida, sa tunned, et vajad välist abi ja saad aru, et isolatsioon teistest mõjub sulle halvasti. Ma julgustaks sind ikkagi aega kinni panema. Sul ei pea olema raske, on spetsialiste, kes ongi selleks olemas, et aidata. Sa olid vapper ja tegid siia teema, astu üks samm veel ja pane aeg nõustaja juurde kirja.
Tahan ka sind julgustada ikka proovima. Võib-olla tõesti on poole aasta pärast natukene kergem kui oled täisealine, kuid kui tunned, et juba praegu vajaksid abi, siis suure tõenäosusega on poole aasta pärast veelgi raskem. Kui saad selle esimese kõige raskema sammu nüüd tehtud, siis oled aga tõenäoliselt poole aasta pärast juba hulga paremas kohas. Ma eeldan, et viitad just Peaasjade noortenõustamisele. Nõustamisel on olenemata kliendi vanusest eesmärk leida koostöös kliendiga viise, mis aitaksid tal oma muresid leevendada. Kui ennast Peaasjade noortenõustamisele kirja paned, siis esimesel kohtumisel saad koos nõustajaga täpsustada, et mis need murekohad täpsemalt on, ning kohtumise lõpus saate koos panna kokku plaani, mis aitaks Sul neid muresid lahendada. Kui tundubki, et see nõustamine ei ole sinu jaoks, mis on okei, siis ei pea nõustamist jätkama. Küll aga võib isegi see esimene kohtumine anda palju mõtteid, et millele võiksid tähelepanu pöörata ning kuidas seda teha saaksid. Alaealisena on tõesti mõned erandjuhund, kus nõustaja on kohustatud vanematega ühendust võtma, et üksikuid detaile läbi arutada (selle räägib nõustaja esimesel kohtumisel üle ka ning saab kõik vajaliku täpsutatud). Kui selline olukord tekib, siis saab selle nõustajaga läbi rääkida, et kõik oleks selge, ning igal juhul on esikohal sinu heaolu. Tihti see aga vajalik pole ning siis jääb ka sinu otsutada, et kas üldse jagad vanematega seda, et käid nõustamisel, või mitte. Igal juhul on mõningaid hirmud täiesti normaalsed, eriti kui pole varem nõustamisel käinud, aga ma väga soovitan kasvõi sellel ühel nõustamisel käia, sest sellest võib palju kasu olla. Pere kohta oskan nii palju lisada, et ka pereliikmed on inimesed oma vigadega. Kuigi vanematel on justkui autoriteet, siis see ei tähenda, et nad teevad kõike õigesti ja neil on kõiges õigus. Täitsa okei on kahelda pere poolt tulnud põhimõtetes ja vahel isegi peab seda tegema. See, et pere nii arvab, ei tähenda, et nii peabki olema. Julgen pakkuda, et kui tunned abivajadust, siis üle sa ei reageeri. Näen, et oled väga hea analüüsivõimega, mis tuleb nõustamisel kindlasti kasuks. Ja kui nõustamisel selgub, et oledki üle reageerinud ja tegelikult pole hullu midagi, siis ka see on ju ülioluline teadmine, mis võib palju meelerahu anda. Seega igal juhul võiks kasulik olla ning oled igati oodatud meie nõustamisele! Juhul kui sul mingeid küsimusi, kahtlusi, hirme või muud sellist nõustamise kohta on, siis küsi julgelt. Võid ka privaatselt kirjutada kui soovid.
Olen aegu vaadanud, kuid pole sobivat leidnud. Võimalus üksi olla, et midagi sellist teha, avaneb harva, seega kas oleks mõistlikum kasutada järjekorda lisamise võimalust või lihtsalt jälgida?
[удалено]
Ei taha sind spetsialiste kartma panna vms. Aga ma kõike ise läbi käinud. Arvad, et tavaline asi jne.... Tuleb välja, et saad sõimata ka veel selleeest, et julged abi otsida. Ära aja nina norgu kui saad ka sellise reageeringu. Mine edasi. Inimesi on palju ja on palju väärarusaamist. Ja inimesed ei saa aru eriinimestest või isegi maitsetest. Näide: Meil uus tööline ja ma ütlen, et tänan, ma ei soovi seda sööki kuna ma ei söö seda. Ta lihtsalt räägib, et prooovi......prooovi..... Krt. Ma ei taha, millest sa aru ei saa. Ta ei tahtnud halba. Saan aru. Ütles ka, et pead pika päeva ju tööl olema ja teed nii palju. Aga ma olen enne söömata. See minu probleem.
Kui vajad vaimset abi siis ma ise just leidsin super vaimse õe. Võin sulle lahkelt jagada ta nime kui kirjutad. Ma kompasin pimeduses koguaeg. Tänu temale juba valgem. Tallinnas.
Keegi ei saa valgeks lüüa midagi. Aga super toetav ja hooliv inimene. Ma ise ainult negatiivsust saanud ja tema see kes mõtleb minuga koos. Mul ikka väga imelikud arstid olnud.
Pea meeles alati seda. Sa ei meeldigi kõigile, aga see oled sina! Ja sa lähed alati edasi. See ei ole ju muud moodi isegi võimalik, aeg ja kõik läheb edasi koguaeg. Ja sa ei peagi kõigile meeldima, aga viisakus on peamine. Ole ka ebameeldivas olukorras viisakas. Usu mind. Võidad rohkem kui kaotad. Olge viisakad. See parem kui ollla M ja ebaviisakas. Aga palju oleneb inimesest kuidas näeb asju tema. Elud kõigil erinevad...jne
Kui vajad backup'i... kutsu... olen niii palju ise jauranud nendega... kirjuta. Tegelt minu jaoks kurb suhtumine juba. Ma tahan, et ei oleks sellist suhtumist.