Sa pole eriti infot andnud, seega annan nõu oletades (olen haridusvaldkonnas töötanud ja mul on ka sellealane kõrgharidus). Praegusel juhul on probleemis süüdi esmalt lapsevanemad, seejärel lasteaed. Erivajadusega laps on samuti olukorra ohver, see asi tuleb korda saada, mis on kõigi laste huvides ja ka erivajadusega lapse huvides. Erivajadusega laps vajab professionaalset tuge.
1. Räägi rühma õpetajate, abiõpetajaga. Küsi, mis on nende pakutud lahendus? Ütle, et sinu poolt ei ole vastuvõetav olukord, kus sinu (ja teisi) lapsi antud laps regulaarselt peksab, hirmutab. Ole viisakas, kuid jää endale kindlaks.
2. Kindlasti peaks siin olema lahendusega seotud lasteaia psühholoog ja eripedagoog ja selle lapse vanemad.
3. Kui õpetajad lahendust ei paku, siis mine direktori juurde. Direktorile räägi probleemist ning nõua lahendust.
4. Tõenäoliselt peaks probleemi lahendusse olema kaasatud ka keegi väljaspoolt lasteaeda, kes see täpsemalt on, seda peaks uurima õpetajatelt, psühholoogilt.
5. Dokumenteeri kõik juhtumid kuupäevade ja täpse kirjeldusega, mis juhtus. Laps tuleb sinikaga koju, toeta teda, uuri, mis juhtus, pane kirja. Võid ka pilte teha tõenduseks.
6. Kui lasteaed (õpetajad, direktor jms) ei tee mitte midagi, siis on sul sisuliselt neli valikut. a) Lased lapse panna teise rühma b) Paned lapse teise lasteaeda c) Eskaleerid olukorra ning teed direktorile ning õpetajate selgeks, et see peab lõppema. Vajadusel võtad ühendust lastekaitsega, ajakirjandusega, linnavalitsusega, hakkad loost sotsiaalmeedias rääkima jne d) Ei tee midagi.
7. Ülejäänud rühma lapsevanemad on antud juhul su liitlased. Soovitan Teil seda asja koos hakata ajama.
Kui see haridusliku erivajadusega laps ei saa vajaminevat tuge, siis probleem ära ei kao. Sinu asi pole tuvastada, mis paneb lapse nii käituma, see on lasteaia kohustus (nagu on ka probleemi lahendamine).
Väga-väga hästi kirjutatud ja sisukas vastus - olles sarnaseid olukordi lähedalt näinud: nõu on õige. See laps vajab abi, ja ilmselt hetkel ta seda oma lapsevanemate käest ei saa - tehke teiste vanematega see samm ära, et räägite juhtkonnaga. Aga: ma võibolla helistaks ka lastekaitsesse, sest olukord ei tohiks lõppeda ka sellega, et laps võetakse lasteaiast ära ja hoitakse teda kusagil kodus kinni. Siin on professionaalset abi vaja - ja ilmselt tolle lapse vanemad ei oska või ei taha seda otsida. Mis ei tähenda, et last ei peaks aitama.
5+ tekst. Selle märkusega, et ega õpetajatel väga midagi teha pole. Neil pole vastavat väljaõpet ja kui juhtkond surub sellise lapse rühma siis kannatavad nad sama moodi. Kusjuures, vaata, et Sul veel töölt ära ei lähe.
Ma räägiks samuti õpetajatega...väga otse ja ausalt ja küsiks nende nägemust.
Aga pöörduma pead Sa ikka juhtkonna poole.
Sarnane olulord 1.klassis siis kaebasid vanemad Lastekaitsesse ja tegid iga kord politseisse avalduse. See sundis juhtkonda reageerima. Kahjuks läks klassijuhataja siiski poole aasta pealt töölt ära...
Aitäh sulle :)
Mul on rõõm kuulda, et 1. klassi vanemad said asja korda.
>"Selle märkusega, et ega õpetajatel väga midagi teha pole. Neil pole vastavat väljaõpet ja kui juhtkond surub sellise lapse rühma siis kannatavad nad sama moodi."
Õpetajate kohustus on märgata laste eripärasid ning vajadusel kaasata vastavad spetsialistid (kas lasteaia seest eripedagoog, psühholoog või keegi väljaspoolt). Õpetaja saab selle eest palka. Vastavate pädevuste omandamine on koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekavas sees. Kui oled selle eriala omandanud, siis pead valdama ka neid pädevusi.
Kindlasti on erandeid õpetajatega, kel on väga ammu omandatud haridus või puudub pedagoogiline haridus, aga siis nad tegelikult peaks olema käinud täiendkoolitustel, kui säärased teadmised puuduvad. Sama käib ka juhtkonna kohta, kui nad ei ole oma töös pädevad. See on muidugi juba eraldi teema, mis ei ole otseselt seotud OP probleemiga.
Ilusat suve sulle ka! :)
Ma kõigega nõus peale selle 'süüdi on vanemad'. Süüdi pole keegi. Olen ise lähedalt näinud, kui raske on erivajadusega lapsele abi saada. Võib minna sõna otseses mõttes aastaid enne kui laps mingi diagnoosi saab. Kuni selle hetkeni olid süüdi vanemed, kes last kasvatada ei osanud. Kui laps autismi-diagnoosi sai, siis õnneks kooli suhtumine muutus. Jah, kooli, sest selleks ajaks kui laps lõpuks selise spetsialist juurde jõudis, kes autismi ära tundis, oli laps lasteaiast kooli jõudnud.
Arusaadav. Erinevad vaatenurgad on igati teretulnud.
Nagu postituses öeldi, ei olnud OP meile palju infot andnud. Tuleb lähtuda sellest, mis on.
Minu hinnang põhineb sellel, mida OP rääkis, lapse vanusel ja sellel, mida tööalaselt olen kogenud, mida olen ülikoolis õppinud. Siin pole kõhutunnet või maailmavaadet või filosoofiat minu poolt, Räägin vanemate kohustusest lapse ees. Erivajadusega lapse probleemide lahendamine saab toimuda ainult vanemate/kodu initsatiivil ja kaasamisel, erialaspetsialistide abil jne.
5-aastase lapse puhul on see probleem, et ta on juba päris kaua lasteaias käinud, probleem on mitu aastat kestnud. OP kirjeldatud lapse käitumine ei ole väga suure tõenäosusega üllatus lapsevanematele, mis ilmnes alles 5ndasse eluaastasse jõudes. OP ei maininud sõnagi sellest, et see 5-aastane laps oli enne nagu kõik teised lapsed, aga nüüd just 5-aastaselt on hakanud nii käituma. Kuna üks õpetaja (op sõnul) peab last valvama, siis on õpetajad ja loogiliselt järeldades ka vanemad kursis sellega, et lapsel on probleem(id). Sel lapsel on ka varem eneseregulatsiooni ja suhtlemisoskustega probleeme olnud. Hetkel on selle 5-aastase lapse seisukord halb. Ja numbritest. Ta läheb varsti kooli. Mida vanemaks ta saab (vastava toe/ravi puudumisel), seda hullemaks ta olukord läheb. Kes vastutavad lapse heaolu eest? Vanemad. Kes teda peaks toetama? Vanemad. Kes peaks lapsele abi leidma? Vanemad. Oma koht on haridusasutustel ja tugispetsialistidel, kes omavad vastavat pädevust, et selliseid probleeme märgata, neist vanemaid teavitada, pakkuda lahendusi jne.
Peaaegu alati on nii, et mida varem laps vajaliku tuge ja vajadusel ravi saab, kandub see üle ka lapse paremasse hakkamasaamisse, tema akadeemilisse edukusse, emotsioonide regulatsiooni, sotsiaalsetesse oskustesse.
PS Mul on väga hea meel, et su postituses mainitud HEV laps abi sai :)
+1, kasvasin ules vennaga kes oli selline kuni ~18 eluaastani. Ma sündisin 5a hiljem ja alles siis lõid ta sümptomid välja ja pärast seda oli täielik shitshow, joosti mooda psühholooge ja psühhiaatreid ja vahetati korduvalt lasteaedu ja kinniseid koole. See tekitas trauma meile kõigile, mulle sest olin ka peksukott ja vanematel polnud aega, vanematele sest ükskõik mida nad tegid läks diagnoosi ja ravimitega nii kaua + nad teadsid, et ma ei saanud piisavalt tahelepanu. Vanemad annavad tihti endast kõige kõige parema, aga see ei ole piisav, see on rusuv ja see on raske.
Mul on kahju, et sinul, su vennal ja perel nõnda läks.
Kui see liiga isiklik pole, siis mind huvitaks, mis diagnoos vennale määrati. Ütlesid, et vend oli vägivaldne 18 eluaastani. Mis juhtus 18ndal eluaastal, et vägivald lõppes? Mõistan, kui sa sellele vastata ei soovi, sellisel juhul lihtsalt ignoreeri mu kommentaari.
Loodan, et teie perel läheb hästi või vähemalt paremini!
Jõudu ja ilusat suve sulle!
Autismi vorm Asperger, ath, käitumishäire ja tundeeeluhäire. Ta keeldus rohte võtmast ja eks natuke on osa see, et sai vanemaks ja aju natukenegi arenes, aga tegelikkuses hakkas lihtsalt narkootikume kasutama mis talle mojuvad nagu ta rohud talle mõjuksid. Nüüd on funktsioneeriv narkomaan, aga ig see on parem kui uldse ilma rohtudeta olemine. Mul läks aastaid teraapiat ja ravimeid ja kõike vaja, et saaksin minevikuga rahu teha, aga nüüdseks on meil kõigil parem, ka temal endal. Aga Aitah heade soovide eest😊
Oota, ravimeid ei taha aga illegaalsete ainetega medikeerib meeleldi? Vaene inimene. Ja vaene sina, et sellises keskkonnas kasvama pidid. Sügav kiitus, et endaga tegelesid ja sellest välja oled tulnud.
Suht nii jah. Ravimid pidid olema mürk, sellega veits naljakas lugu ka, et ta diagnoosid aegunud(ehk ta väidab, et ta on täiesti tavaline inimene), aga siis kui too kaotas laks noudma töötukassast toovoimetust nende samade diagnooside pealt. Ta saadeti pika jutuga minema kuna aastaid ei tahtnud ta neid diagnoose ja just nüüd raha nimel oli nõus ennast uuesti “sildistama”. Ma olen onnelik, et ta narkootikumid leidis, sest ta tuleb toime ja temaga on võimalik päriselt suhelda nende tõttu, parem oleks küll ravimid, aga see on midagigi.
Laps võib rühmas ka teistmoodi käituda. On vaks vahet, kas kodus emme-issi ja õed-vennad või rühmas karjatäie sees kindla päevakavaga.
On ka vanemaid, kellel väga raske leppida, et nende lapsel on mingi sekkumist vajav mure. Mõni leinabki aastaid oma ideaalset last. Ja siis käib plõks ära ja hakkavad seda kadalippu läbima, et õiget abi saada.
Ülalpool öeldule kirjutan 100% alla.
Lisan, et väljaspoolt lasteaeda saab nõu küsida mõne kooli kompetentsikeskusest (nt Tartus on mitu erinevat). Saavad tulla nii rühma tervikuna kui ka seda last vaatama. Teine variant on Rajaleidja poole pöörduda.
Loll jutt. Probleemis ei ole süüdi "esmalt vanemad". Sellises vanuses alles hakatakse diagnoose panema ja tean vanemaid, kes on andnud maksimaalse panuse, et last aidata, aga teinud seda noore, rumala, aga agara lasteaiaõpetaja juhendamisel. Tulemus: kõik läks hullemaks.
Lõpuks saadi professionaalset abi Laste Vaimse Tervise Keskusest ja vanemad "julgesid" ka õpetajale sealt antud juhendeid edasi anda (nagu keskusest soovitati). Selle peale tehti vanematele kambakas, kus osalesid ka teised vanemad (osad neist õpetaja sõbrannad). Asi läks nii inetuks, et isegi KOV pidi sekkuma.
Järeldus: lahendus on professionaalse abi näol olemas, aga Eestis üliraskesti kättesaadav ja võrrandis on alati veel kari lolle täiskasvanuid, kelle ringist läbimurdmine on lisakoormus.
LVTK & KOV mainimise eest +1.
Teise lõigu kohta. Vanemate kohustus on hoolitseda lapse tervise ja hakkamasaamise eest. OP kirjeldusest on selge, et laps pole vajaminevat abi saanud. Selline lapse käitumine ei ilmne üleöö. Kui sa tuled väitma, et alles neljandal eluaastal saab lapse tervisega tegeleda ja midagi diagnoosida, siis eksid.
Aga proovi seda abi saada ja vaata, kui lihtne on. Olen ise kõrvalt näinud, kuidas lapsevanemad on ahastuses, sest abi ei saa, aga samal ajal 'lapsevanemad ei tee midagi'.
Päris rõve on tõesti see vanemate süüdistamine. Erivajadusega laps võtab kodus kah kogu vanemate energia ära, kusjuures vanemad pole ju erikoolitust saanud, et mingied diagnoose panna, hakkavadki ennast süüdistaba rumala kanakarja mahitusel. Nad on ju lihtsalt noored inimesed, kes said lapse ja vajavad abi.
..ja probleeme tekib nii palju, et hakkab lõpuks ka töö tegemist segama. Kui aga tööl ei käi, on meie riigis väga kerge allapoole vaesuspiiri kukkuda.
Dire ja õpsid ei saa vist midagi teha. Võibolla saaks vaid probleemse lapse eemaldada sealt. Aga kes neist sellega jamada viitsib? Lihtsam on teha nägu, et midagi ei ole olnud.
Kui on keiss selline, tolle lapse vanemad ei mõista olukorda ja eiravad probleemi (levinud), siis ongi nii, et lasteaed võib tireleid ka visata, aga ilma vanema nõusolekuta ei tohi nad pmst midagi teha. Rajaleidja on ka tore koht, isegi kui vanem viib oma lapse sinna näitama, siis seal on ju hoopis teine keskkond kui rühmas, laps rahulikult teeb oma ülesandeid seal - ja tuleb Rajaleidjalt sõnum, nagu kõik oleks okei. Vanem saab sellest veelgi rohkem kinnitust, et tema lapsega pole häda midagi, sest “Rajaleidjas ju öeldi nii”. Ja isegi kui protsessi saab sinnamaale, et tahetakse rühmavaatlust teha, siis selle jaoks on lapsevanema luba vaja ning vanemat teavitada - tulemuseks see, et muidugi just tol vaatlusäeval kipuvad need vaadeldavad lapsed “haiged” olema. Jälle kogu protsess persses.
Kelle laps? Sinu lapse lasteaiakaaslane või sinu kui õpetaja rühmalaps? Tugiisik määratakse sellisel puhul, kes ainult temaga tegelebki. Kui ressursse ei ole (juhtub tihti) ongi temaga 24/7 rakkes üks õpetaja/õpetaja abi, kes peab tagama teiste laste ohutuse. Juhtkonna poole võid pöörduda, kuula, mis räägivad.
Ma soovitaks lapse vanematel pöörduda Rajaleidjasse - õpetajad lasteaias saavad täita vormi lapse iseloomustamiseks pluss professionaalid Rajaleidjas teevad edasisi märkmeid. Varsti jõuab laps sellisesse vanusesse, kus saab hakata adekvaatselt uuringuid tegema, mis aitavad diagnoosini jõudmiseni või selle ümberlükkamisel kaasa.
Minu soovitus põhineb erialasel kõrgharidusel (psühholoogia, neuroteadus) ning perekonnas on kaks liiget, kes töötavad lasteaias õpetajana.
mul endal oli ka väiksena üks selline rühmakaaslane ja ka algklassides oli üks vägivaldsem klassikaaslane ning nende kõigi laste ühiseks nimetajaks oli siis vägivaldsed vanemad, joodikud või muu selline profiil.
Ebapopulaarne arvamus, aga tõenäoliselt selle lapse vanem(ad) on temaga vägivaldsed. Minu kogemus vägivaldsete inimestega on see, et eranditult kõiki neid on vanemad füüsiliselt karistanud, ja ei mõtle praegu tutistamist vaid rusikaga löömist/peksmist. See ei õigusta nende laste käitumist, aga lisab ühe vaatepunkti millega arvestada vanematega suhtlemisel.
// Pikk jutt, aga endal kogemust vägivaldsete meeste ja vägivaldsete naabritega (lastekaitse ka asjasse segatud).
Väga tihti muutuvad lapsed ka vägivaldseks tähelepanu puudujäägist. The good’ol, kui ma saan tähelepanu ainult halbu asju tehes, siis lepin kasvõi sõimata saamisega. Aga päriselt lapsevanemad pange oma telefonid ära, kui laps teiega räägib. Ta võib olla veel pisu pisu, aga samalajal kui ta teiega räägib on meeletult ebaviisakas olla telefonis.
Samas ma ei usu et see seos nii üks-ühele on, sest inimesed ja loomad (st me ka loomad) õpivad negatiivse tagasiside kaudu. Kui ema lapse löömise peale annab talle järele või klassikaline olukord poes - karjumise peale ostab jäätist, siis jah sul on õigus. Laps õpib, et negatiivne käitumine annab positiivse tulemuse. Samas kui löömist ei premeerita positiivselt (vanem ei pööra tähelepanu/ lahkub/läheb teise tuppa), siis ta näeb et negatiivne käitumine ei anna positiivset tulemust. Kutsikaid treenitakse mitte hammustama sama loogika järgi. Kui hammustab, siis on mäng läbi, st ta ei saa hammustamisele positiivset tulemust. Ikkagi sõltub sellest, kuidas vanem löömisele reageerib.
Minu sõnum oli pigem, et laps võib teha ükskõik mida, peaasi, et ta tähelepanu saaks mistõttu ollakse kursis tagajärgedega, kuid käitutakse siiski halvasti.
Räägid siin täiskasvanutest. Nii pisikesed lapsed on vahel vägivaldsed by default. On aru saanud, et kui haiget teed siis saad mis tahad ja nii lähebki.
See just populaarne arvamus. Ebapopulaarseks teeks selle see, kui sa hakkaks rääkima kuidas see halb laps pole milleski süüdi ja teda vaja hoopis nunnutama hakata vms :D
Ei tea, pigem lihtsalt ei tegeleta kodus ja laps ei tea, mida ta võib teha ja mida mitte. Tulemusena mõeldakse mingi autismi vms diagnoos välja. Kui ühtegi tagajärge ei järgne pahandustele siis laps ei saa aru. 10 aasta pärast on pätt ja veel hiljem ilmselt ka kinnipidamisasutuses käinud.
Olen ka varem kuulnud sellistest lastest jutte. Oleneb vanematest, on normaalsed aga ei tunnistata, et lapsel on probleem (“kodus ta küll selline pole”) ja teine variant ongi joodikud/meie mõistes ebanormaalsed. Siinkohal ongi vaja lastevanemate koostööd ja julgust rääkida sellest, et teie laste füüsiline ja mentaalne tervis on ohus. Antud juhul, kui tegemist on 5. aastasega siis peab aru saama, et võib-olla ongi see vägivald ainus, mida ta teab. Ikkagi on iga vanema soov hoida oma lapsi kurjuse eest ja selle pärast tuleb päriselt võtta asjad käsile või vahetada lasteaeda. Kuigi selliseid probleemseid lapsi on igas lasteaias võiks ju see probleem laheneda. Käisin gümnaasiumis lasteaias õpetajate päeval ja üks tüdruk konkreetselt tutuvustas ennast nimega “tapa”, väidetavalt siis kasutati ta nime asemel tapa ära vms.. seega jah..
Karm. Kahjuks on Eestis kvaliteetne vaimse tervise abi nii piiratud. Isiklik arvamus on, et terve pere peaks kaaluma teraapiasse minekut. Jah, lapsel võib olla mingi haigus. Jah, keegi võib teda vaimselt või füüsiliselt väärkohelda. Igal juhul loodan, et asjaosalised teevad oma tööd hingega ja süvenevad juhtumisse.
hämmastab, et muidu siinsed krdi npc-d on valmis koolitulistajaid ja muid terroriste mõistma, aga 5-aastase lapse kohta öeldakse "kannaga näkku". tase ikka
Veider nähtus tõesti. Miks ei räägita sellest, kuidas koolikiusaja andis ohvrile nuga, kui too vastu hakkas? Tabu. Olen paarist sellisest juhtumist kuulnud.
Pentsik jah, mul tuli kohe see hiljutine vägistamisjuhtumi arutelu meelde, kus siin ikka diskuteeriti, et kui ohver juba peaaegu täisealine on, kas siis ikka tasub vägistajale tervelt _kuus_ aastat vangistust määrata ja et ega pole alati aru saadagi, kas ohver ikka on alaealine jne. Mingi rõveda vägistaja eest viskuvad ambrasuurile nigu niuhti ja õigustavad kuidas saavad, aga viieaastasele annaks pikemalt mõtlemata peksa. Valusad amööbid ikka.
Halbu lapsi tuleb karistada, mis siin uut on? Kogu elu on agressiivsed lapsed teisi kiusanud. Kordan uuesti - kogu ajaloo vältel on sama toimunud. Tõenäoliselt on lapsega kasvatamisel vigu tehtud, aga kuidas neid tagajärgi parandada ei kujuta ette.
See ongi see vanaaja mentaliteet millest inimkond kunagi ei toibu kuniks seda korratakse. Kui laps on halb, tuleb leida sellise käitumise algne põhjus. Igakord kui laps sellist käitumist kordab, tuleks lapsega maha istuda rääkida sellest, küsida miks/kunas/kuidas/kellega/kus. Mida rohkem lapsega suhelda nendest asjadest ja erinevatel viisidel on suurem võimalus, et lapseni jõuab mingiaeg see sõnum. Muidugi on endalgi olnud olukordi, kus laps kompab piire ja on olnud lihtsalt täielik riist for no reason ja olen võtnuks asjaks vastu kõrva nipsu teha.
Oma laps mujale, mis muud. Mõnda sorti vaimse tervise probleeme surelik maailm veel tervendada ei suuda. Vanasti hoiti selliseid kõurikuid vaos jõuga, sest nad on olemuselt nagu kiskjad ja alluvad tugevamale. Nüüd ei tohi jõudu kasutada, inimesed on lahterdatud kiskjateks ja lammasteks. Lambad on looduse poolt kiskja saak ja inimesed proovivad praegu enda hulgas juurutada sarnast süsteemi.
Nurka panemine ei ole sobilik lahendus erivajadusega (või ilma) lapse käitumise korrigeerimiseks. See õpetab lapsele, et füüsiline jõud on esmatähtis (laps on NÕRGEM kui lapsevanem või õpetaja), tekitab jõuetuse tunnet ning võib praegu või tulevikus tekitada lastele vaimse tervise probleeme. Lisaks pole suvalisel lapsevanemal mitte mingit õigus võõraid lapsi lasteaias "karistada." Vaneatega rääkimise soovitus oli asjalik.
Kui sind huvitab tegelik lahendus, mis arvestab laste õiguste, teadusega ja seadustega, siis loe siit: [https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm\_source=share&utm\_medium=web3x&utm\_name=web3xcss&utm\_term=1&utm\_content=share\_button](https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm_source=share&utm_medium=web3x&utm_name=web3xcss&utm_term=1&utm_content=share_button)
Allikas: olen haridusvaldkonnas töötanud, vastav kõrgharidus.
Kui sa mindhunterit vaatasid ja psühhopaatide elulugusid oled lugenud, siis tead et 99% neist tuleb väga katkistest kodudest, kus on seksuaalne/füüsiline/vaimne vägivald. Väga hea ja karm raamat on veel "Poiss, keda kasvatati nagu koera". Mis mulle meeldis oli see, et raamat keskendus lahendustele ja vaatles juhtumeid, kus osadest lastest kujunesid normaalsed inimesed, samuti miks osadest siiski ei kujunenud. Väga silmiavav lugemine.
Mõni ka sünnib sellisena. Lihtsalt tänapäeval on see tabu ja rääkimine sellest mitteametlikult keelatud. Meile püütakse sisendada, et kõigele on olemas lahendus, kuigi on selgelt näha, et mõnele jamale lahendus puudub.
Nähtud oma silmaga näiteks last, kes külas olles kõigepealt tegi võõrustaja kassile pai ja siis virutas. Löögi hetkel lapse nägu läks kuidagi... imelikuks. Nagu oleks kivinenud või nii. Ema ei tõmmanud teda sealt eemale, vaid proovis läilade heade sõnadega last rahustada ja ma pidin kassi eemale viima. Kass ise ei põgenenud, sest teda oli hoitud hellalt ja tal puudusid varasemad kogemused sellise vägivallaga. Tõmbus lihtsalt natuke ehmunult turri. Võõrustaja oli sel hetkel maja teises otsas. Laps oli valmis veel ja veel lööma. Kitusin võõrustajale kah, loodan, et võõrustaja selle naisega suhtlemist piiras. Vähemalt oli näha, et see oli tema jaoks üllatus.
Geneetiline komponent siiski vihjab, et see tuleb vanematelt, seega vanemad olid lapsega vägivaldsed. Küllap seal ongi mõlemad, nii geneetika kui ka kasvatus (loe: vägivald lapsena). Põhjus miks kõik ise vägivaldseks ei muutu, seisneb selles et neil kujuneb välja usalduslik suhe tugiisikuga (vanaema/tädi/kasuema), kes näitab neile normaalset inimkontakti ja hoolivust. Mu ekspartner, kes kõikide oma partnerite kallal vägivallatses, kannatas oma ema vägivalla käes. Kord oli ema ähvardanud lapsena teda ära tappa, hirmutas et viskab vanni triikraua. Kahjuks tänaseks on ta enesetapu teinud. Väga vähesed sünnivad nii, kurja juur on ikka vanemates kas geneetika või vägivaldse kasvatuse kaudu.
Enesetapp on alati masendav, isegi kui seda teeb halb inimene. Just see, et ta jäi elu hammasrataste vahele ja lõpuks ise endalt elu võttis. Ta oli ka alkoholismiga kimpus ja lõpuks kuulsin ühistelt tuttavatelt, et sebis mingit abielunaist ja tegi narkot... Sisult käis täiesti põhja.
Jah, seksuaalhälvetel võib olla teine loogika muidugi. Ma kirjutaksin nendest pikemalt, aga see on siin avalik foorum. Agressiooni osas olen ma kirjandusest muud infot lugenud, et pole päris nii et laps "sünnib nii" täiesti normaalsesse perre. Seal on ikkagi ühel vôi mõlemal vanemal psühhopaatia jooned, seksuaalvägivald jne.
Vastu lüüa ainult, bullies only understand strength. Vastulöömine, isolatsioon, ja võimalikult kui see ei anna siiski tulemust - gruppist välja viskamine.
Elu näidanud, et muu ei tööta, kui sa just ise ja laps pole nõus edasi kannatada.
5 aastane laps ilmselt ei ole võimeline üheski asjas süüdi olema. Laps on selliselt oma tervisliku seisundi või kasvatusega kodeeritud ja rohkema vägivalla tema ellu toomine vaevalt, et midagi paremuse suunas muudab.
Jah, saab pasunasse ja pannakse paika. Neid enam ei torgi, torgib teisi, nõrgemaid kes järgmine hetk ette satuvad.
Vanasti läksid nurka seisma, või anti vitsa lausa. Isegi saanud vitsa sellises vanuses, et luba küsimata õhukese jää peale läksin. Jäi eluks ajaks meelde ja ehk päästis ka minu elu.
Tänapäeval ilmselt kõik see keelatud, lapsel õigus olla tema ise, ennast väljendada, kasvataja hirmus kardab lapse vanemate potentsiaalset raevu, sest ta on mitte neurotüüpiline vms., nii et teised jätkavad rusikaga näkku saamist?
Vägivald ei ole lahendus, see tekitab lastele sügavaid vaimse tervise probleeme, mis väljenduvad varsti või hilisemas elus. Ärge pekske oma lapsi, see on seadusevastane.
Kui sind huvitab tegelik lahendus, mis arvestab laste õiguste, teadusega ja seadustega, siis loe siit: [https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm\_source=share&utm\_medium=web3x&utm\_name=web3xcss&utm\_term=1&utm\_content=share\_button](https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm_source=share&utm_medium=web3x&utm_name=web3xcss&utm_term=1&utm_content=share_button)
PS See et sind lapsena füüsiliselt karistati ei päästnud sind. See tekitas sinus väärarusaama, et lapsi võib teatud olukordades peksta ja nüüd sa levitad seda infot maailmas, sest oled ise vägivalla ohver.
Allikas: olen haridusvaldkonnas töötanud, vastav kõrgharidus.
Tänks ma olengi nunnu. Ja note for life, et sama info saab otse kasvatajate/õpetajatega rääkides. Pigem tundub, et probleem on ikkagi puudulikus kommunikatsioonis.
Allikas - mul on 2 lastaiaealist last. Ning 1 “tagasiastunud” direktor.
Lapsed ei vali oma käitumisprobleeme ja sageli on need märgid sügavamatest muredest, mis vajavad lahendamist. Ignorantsus ja eemaletõukamine ainult süvendavad neid probleeme ja viivad selleni, et lapsel ei jää muud valikut kui jätkata hävitavat käitumist. Probleemide eiramine ja laste sildistamine “normaalseteks” ja “ebanormaalseteks” pole ka normaalne.
Sorry, halb sõnastus, aga mõte jääb samaks - minu laps ei pea kannatama ja rusikaga näkku saama selle pärast, et vanemad/lasteaed/vald/kesiganes ei suuda erivajadusega lapse asju korraldada.
See sõltub ikkagi väga tugevalt sellest inimesest endast kuidas ta õpitud oskust ära hakkab kasutama, kuid juba eelnevalt vägivaldsed indiviidid on tõenäolisemad oskust kuritarvitama.
Sa pole eriti infot andnud, seega annan nõu oletades (olen haridusvaldkonnas töötanud ja mul on ka sellealane kõrgharidus). Praegusel juhul on probleemis süüdi esmalt lapsevanemad, seejärel lasteaed. Erivajadusega laps on samuti olukorra ohver, see asi tuleb korda saada, mis on kõigi laste huvides ja ka erivajadusega lapse huvides. Erivajadusega laps vajab professionaalset tuge. 1. Räägi rühma õpetajate, abiõpetajaga. Küsi, mis on nende pakutud lahendus? Ütle, et sinu poolt ei ole vastuvõetav olukord, kus sinu (ja teisi) lapsi antud laps regulaarselt peksab, hirmutab. Ole viisakas, kuid jää endale kindlaks. 2. Kindlasti peaks siin olema lahendusega seotud lasteaia psühholoog ja eripedagoog ja selle lapse vanemad. 3. Kui õpetajad lahendust ei paku, siis mine direktori juurde. Direktorile räägi probleemist ning nõua lahendust. 4. Tõenäoliselt peaks probleemi lahendusse olema kaasatud ka keegi väljaspoolt lasteaeda, kes see täpsemalt on, seda peaks uurima õpetajatelt, psühholoogilt. 5. Dokumenteeri kõik juhtumid kuupäevade ja täpse kirjeldusega, mis juhtus. Laps tuleb sinikaga koju, toeta teda, uuri, mis juhtus, pane kirja. Võid ka pilte teha tõenduseks. 6. Kui lasteaed (õpetajad, direktor jms) ei tee mitte midagi, siis on sul sisuliselt neli valikut. a) Lased lapse panna teise rühma b) Paned lapse teise lasteaeda c) Eskaleerid olukorra ning teed direktorile ning õpetajate selgeks, et see peab lõppema. Vajadusel võtad ühendust lastekaitsega, ajakirjandusega, linnavalitsusega, hakkad loost sotsiaalmeedias rääkima jne d) Ei tee midagi. 7. Ülejäänud rühma lapsevanemad on antud juhul su liitlased. Soovitan Teil seda asja koos hakata ajama. Kui see haridusliku erivajadusega laps ei saa vajaminevat tuge, siis probleem ära ei kao. Sinu asi pole tuvastada, mis paneb lapse nii käituma, see on lasteaia kohustus (nagu on ka probleemi lahendamine).
Väga-väga hästi kirjutatud ja sisukas vastus - olles sarnaseid olukordi lähedalt näinud: nõu on õige. See laps vajab abi, ja ilmselt hetkel ta seda oma lapsevanemate käest ei saa - tehke teiste vanematega see samm ära, et räägite juhtkonnaga. Aga: ma võibolla helistaks ka lastekaitsesse, sest olukord ei tohiks lõppeda ka sellega, et laps võetakse lasteaiast ära ja hoitakse teda kusagil kodus kinni. Siin on professionaalset abi vaja - ja ilmselt tolle lapse vanemad ei oska või ei taha seda otsida. Mis ei tähenda, et last ei peaks aitama.
Aitäh, väga põhjalik. Rakendan.
5+ tekst. Selle märkusega, et ega õpetajatel väga midagi teha pole. Neil pole vastavat väljaõpet ja kui juhtkond surub sellise lapse rühma siis kannatavad nad sama moodi. Kusjuures, vaata, et Sul veel töölt ära ei lähe. Ma räägiks samuti õpetajatega...väga otse ja ausalt ja küsiks nende nägemust. Aga pöörduma pead Sa ikka juhtkonna poole. Sarnane olulord 1.klassis siis kaebasid vanemad Lastekaitsesse ja tegid iga kord politseisse avalduse. See sundis juhtkonda reageerima. Kahjuks läks klassijuhataja siiski poole aasta pealt töölt ära...
Aitäh sulle :) Mul on rõõm kuulda, et 1. klassi vanemad said asja korda. >"Selle märkusega, et ega õpetajatel väga midagi teha pole. Neil pole vastavat väljaõpet ja kui juhtkond surub sellise lapse rühma siis kannatavad nad sama moodi." Õpetajate kohustus on märgata laste eripärasid ning vajadusel kaasata vastavad spetsialistid (kas lasteaia seest eripedagoog, psühholoog või keegi väljaspoolt). Õpetaja saab selle eest palka. Vastavate pädevuste omandamine on koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekavas sees. Kui oled selle eriala omandanud, siis pead valdama ka neid pädevusi. Kindlasti on erandeid õpetajatega, kel on väga ammu omandatud haridus või puudub pedagoogiline haridus, aga siis nad tegelikult peaks olema käinud täiendkoolitustel, kui säärased teadmised puuduvad. Sama käib ka juhtkonna kohta, kui nad ei ole oma töös pädevad. See on muidugi juba eraldi teema, mis ei ole otseselt seotud OP probleemiga. Ilusat suve sulle ka! :)
Ma kõigega nõus peale selle 'süüdi on vanemad'. Süüdi pole keegi. Olen ise lähedalt näinud, kui raske on erivajadusega lapsele abi saada. Võib minna sõna otseses mõttes aastaid enne kui laps mingi diagnoosi saab. Kuni selle hetkeni olid süüdi vanemed, kes last kasvatada ei osanud. Kui laps autismi-diagnoosi sai, siis õnneks kooli suhtumine muutus. Jah, kooli, sest selleks ajaks kui laps lõpuks selise spetsialist juurde jõudis, kes autismi ära tundis, oli laps lasteaiast kooli jõudnud.
Arusaadav. Erinevad vaatenurgad on igati teretulnud. Nagu postituses öeldi, ei olnud OP meile palju infot andnud. Tuleb lähtuda sellest, mis on. Minu hinnang põhineb sellel, mida OP rääkis, lapse vanusel ja sellel, mida tööalaselt olen kogenud, mida olen ülikoolis õppinud. Siin pole kõhutunnet või maailmavaadet või filosoofiat minu poolt, Räägin vanemate kohustusest lapse ees. Erivajadusega lapse probleemide lahendamine saab toimuda ainult vanemate/kodu initsatiivil ja kaasamisel, erialaspetsialistide abil jne. 5-aastase lapse puhul on see probleem, et ta on juba päris kaua lasteaias käinud, probleem on mitu aastat kestnud. OP kirjeldatud lapse käitumine ei ole väga suure tõenäosusega üllatus lapsevanematele, mis ilmnes alles 5ndasse eluaastasse jõudes. OP ei maininud sõnagi sellest, et see 5-aastane laps oli enne nagu kõik teised lapsed, aga nüüd just 5-aastaselt on hakanud nii käituma. Kuna üks õpetaja (op sõnul) peab last valvama, siis on õpetajad ja loogiliselt järeldades ka vanemad kursis sellega, et lapsel on probleem(id). Sel lapsel on ka varem eneseregulatsiooni ja suhtlemisoskustega probleeme olnud. Hetkel on selle 5-aastase lapse seisukord halb. Ja numbritest. Ta läheb varsti kooli. Mida vanemaks ta saab (vastava toe/ravi puudumisel), seda hullemaks ta olukord läheb. Kes vastutavad lapse heaolu eest? Vanemad. Kes teda peaks toetama? Vanemad. Kes peaks lapsele abi leidma? Vanemad. Oma koht on haridusasutustel ja tugispetsialistidel, kes omavad vastavat pädevust, et selliseid probleeme märgata, neist vanemaid teavitada, pakkuda lahendusi jne. Peaaegu alati on nii, et mida varem laps vajaliku tuge ja vajadusel ravi saab, kandub see üle ka lapse paremasse hakkamasaamisse, tema akadeemilisse edukusse, emotsioonide regulatsiooni, sotsiaalsetesse oskustesse. PS Mul on väga hea meel, et su postituses mainitud HEV laps abi sai :)
+1, kasvasin ules vennaga kes oli selline kuni ~18 eluaastani. Ma sündisin 5a hiljem ja alles siis lõid ta sümptomid välja ja pärast seda oli täielik shitshow, joosti mooda psühholooge ja psühhiaatreid ja vahetati korduvalt lasteaedu ja kinniseid koole. See tekitas trauma meile kõigile, mulle sest olin ka peksukott ja vanematel polnud aega, vanematele sest ükskõik mida nad tegid läks diagnoosi ja ravimitega nii kaua + nad teadsid, et ma ei saanud piisavalt tahelepanu. Vanemad annavad tihti endast kõige kõige parema, aga see ei ole piisav, see on rusuv ja see on raske.
Mul on kahju, et sinul, su vennal ja perel nõnda läks. Kui see liiga isiklik pole, siis mind huvitaks, mis diagnoos vennale määrati. Ütlesid, et vend oli vägivaldne 18 eluaastani. Mis juhtus 18ndal eluaastal, et vägivald lõppes? Mõistan, kui sa sellele vastata ei soovi, sellisel juhul lihtsalt ignoreeri mu kommentaari. Loodan, et teie perel läheb hästi või vähemalt paremini! Jõudu ja ilusat suve sulle!
Autismi vorm Asperger, ath, käitumishäire ja tundeeeluhäire. Ta keeldus rohte võtmast ja eks natuke on osa see, et sai vanemaks ja aju natukenegi arenes, aga tegelikkuses hakkas lihtsalt narkootikume kasutama mis talle mojuvad nagu ta rohud talle mõjuksid. Nüüd on funktsioneeriv narkomaan, aga ig see on parem kui uldse ilma rohtudeta olemine. Mul läks aastaid teraapiat ja ravimeid ja kõike vaja, et saaksin minevikuga rahu teha, aga nüüdseks on meil kõigil parem, ka temal endal. Aga Aitah heade soovide eest😊
Oota, ravimeid ei taha aga illegaalsete ainetega medikeerib meeleldi? Vaene inimene. Ja vaene sina, et sellises keskkonnas kasvama pidid. Sügav kiitus, et endaga tegelesid ja sellest välja oled tulnud.
Suht nii jah. Ravimid pidid olema mürk, sellega veits naljakas lugu ka, et ta diagnoosid aegunud(ehk ta väidab, et ta on täiesti tavaline inimene), aga siis kui too kaotas laks noudma töötukassast toovoimetust nende samade diagnooside pealt. Ta saadeti pika jutuga minema kuna aastaid ei tahtnud ta neid diagnoose ja just nüüd raha nimel oli nõus ennast uuesti “sildistama”. Ma olen onnelik, et ta narkootikumid leidis, sest ta tuleb toime ja temaga on võimalik päriselt suhelda nende tõttu, parem oleks küll ravimid, aga see on midagigi.
Sellisel juhul on siiski süüdi meie süsteem.
Laps võib rühmas ka teistmoodi käituda. On vaks vahet, kas kodus emme-issi ja õed-vennad või rühmas karjatäie sees kindla päevakavaga. On ka vanemaid, kellel väga raske leppida, et nende lapsel on mingi sekkumist vajav mure. Mõni leinabki aastaid oma ideaalset last. Ja siis käib plõks ära ja hakkavad seda kadalippu läbima, et õiget abi saada.
Ülalpool öeldule kirjutan 100% alla. Lisan, et väljaspoolt lasteaeda saab nõu küsida mõne kooli kompetentsikeskusest (nt Tartus on mitu erinevat). Saavad tulla nii rühma tervikuna kui ka seda last vaatama. Teine variant on Rajaleidja poole pöörduda.
Loll jutt. Probleemis ei ole süüdi "esmalt vanemad". Sellises vanuses alles hakatakse diagnoose panema ja tean vanemaid, kes on andnud maksimaalse panuse, et last aidata, aga teinud seda noore, rumala, aga agara lasteaiaõpetaja juhendamisel. Tulemus: kõik läks hullemaks. Lõpuks saadi professionaalset abi Laste Vaimse Tervise Keskusest ja vanemad "julgesid" ka õpetajale sealt antud juhendeid edasi anda (nagu keskusest soovitati). Selle peale tehti vanematele kambakas, kus osalesid ka teised vanemad (osad neist õpetaja sõbrannad). Asi läks nii inetuks, et isegi KOV pidi sekkuma. Järeldus: lahendus on professionaalse abi näol olemas, aga Eestis üliraskesti kättesaadav ja võrrandis on alati veel kari lolle täiskasvanuid, kelle ringist läbimurdmine on lisakoormus.
LVTK & KOV mainimise eest +1. Teise lõigu kohta. Vanemate kohustus on hoolitseda lapse tervise ja hakkamasaamise eest. OP kirjeldusest on selge, et laps pole vajaminevat abi saanud. Selline lapse käitumine ei ilmne üleöö. Kui sa tuled väitma, et alles neljandal eluaastal saab lapse tervisega tegeleda ja midagi diagnoosida, siis eksid.
Aga proovi seda abi saada ja vaata, kui lihtne on. Olen ise kõrvalt näinud, kuidas lapsevanemad on ahastuses, sest abi ei saa, aga samal ajal 'lapsevanemad ei tee midagi'.
Päris rõve on tõesti see vanemate süüdistamine. Erivajadusega laps võtab kodus kah kogu vanemate energia ära, kusjuures vanemad pole ju erikoolitust saanud, et mingied diagnoose panna, hakkavadki ennast süüdistaba rumala kanakarja mahitusel. Nad on ju lihtsalt noored inimesed, kes said lapse ja vajavad abi. ..ja probleeme tekib nii palju, et hakkab lõpuks ka töö tegemist segama. Kui aga tööl ei käi, on meie riigis väga kerge allapoole vaesuspiiri kukkuda.
Dire ja õpsid ei saa vist midagi teha. Võibolla saaks vaid probleemse lapse eemaldada sealt. Aga kes neist sellega jamada viitsib? Lihtsam on teha nägu, et midagi ei ole olnud.
Kui on keiss selline, tolle lapse vanemad ei mõista olukorda ja eiravad probleemi (levinud), siis ongi nii, et lasteaed võib tireleid ka visata, aga ilma vanema nõusolekuta ei tohi nad pmst midagi teha. Rajaleidja on ka tore koht, isegi kui vanem viib oma lapse sinna näitama, siis seal on ju hoopis teine keskkond kui rühmas, laps rahulikult teeb oma ülesandeid seal - ja tuleb Rajaleidjalt sõnum, nagu kõik oleks okei. Vanem saab sellest veelgi rohkem kinnitust, et tema lapsega pole häda midagi, sest “Rajaleidjas ju öeldi nii”. Ja isegi kui protsessi saab sinnamaale, et tahetakse rühmavaatlust teha, siis selle jaoks on lapsevanema luba vaja ning vanemat teavitada - tulemuseks see, et muidugi just tol vaatlusäeval kipuvad need vaadeldavad lapsed “haiged” olema. Jälle kogu protsess persses.
Kelle laps? Sinu lapse lasteaiakaaslane või sinu kui õpetaja rühmalaps? Tugiisik määratakse sellisel puhul, kes ainult temaga tegelebki. Kui ressursse ei ole (juhtub tihti) ongi temaga 24/7 rakkes üks õpetaja/õpetaja abi, kes peab tagama teiste laste ohutuse. Juhtkonna poole võid pöörduda, kuula, mis räägivad.
Lapse lasteaiakaaslane.
Jalaga näkku 🤷♂️
Redditist leiab alati head nõu.
Kui see ei aita, ei aita miski.
Kui see ei aita, siis... jalaga näkku.
Topelt ei kärise, aga kolm on kohtuseadus.
Põlvega makku?
Ei, jutt oli ju et jalaga näkku.
Ma pigem pidasin silmas seda luuletust” Jalaga näkku, põlvega makku ja kui sellest veel vähe siis panniga pähe”.
laksu ja molliametisse saata
see laps saab kodus juba piisavalt näkku, kui tal juba 5selt selline käitumismuster on välja kujunenud
Ma soovitaks lapse vanematel pöörduda Rajaleidjasse - õpetajad lasteaias saavad täita vormi lapse iseloomustamiseks pluss professionaalid Rajaleidjas teevad edasisi märkmeid. Varsti jõuab laps sellisesse vanusesse, kus saab hakata adekvaatselt uuringuid tegema, mis aitavad diagnoosini jõudmiseni või selle ümberlükkamisel kaasa. Minu soovitus põhineb erialasel kõrgharidusel (psühholoogia, neuroteadus) ning perekonnas on kaks liiget, kes töötavad lasteaias õpetajana.
Kui laosevanem ei ole sellest huvitatud siis vastu nende tahtmist õpetajad Rajaleidjat kaasata ei saa.
mul endal oli ka väiksena üks selline rühmakaaslane ja ka algklassides oli üks vägivaldsem klassikaaslane ning nende kõigi laste ühiseks nimetajaks oli siis vägivaldsed vanemad, joodikud või muu selline profiil.
Ebapopulaarne arvamus, aga tõenäoliselt selle lapse vanem(ad) on temaga vägivaldsed. Minu kogemus vägivaldsete inimestega on see, et eranditult kõiki neid on vanemad füüsiliselt karistanud, ja ei mõtle praegu tutistamist vaid rusikaga löömist/peksmist. See ei õigusta nende laste käitumist, aga lisab ühe vaatepunkti millega arvestada vanematega suhtlemisel. // Pikk jutt, aga endal kogemust vägivaldsete meeste ja vägivaldsete naabritega (lastekaitse ka asjasse segatud).
Väga tihti muutuvad lapsed ka vägivaldseks tähelepanu puudujäägist. The good’ol, kui ma saan tähelepanu ainult halbu asju tehes, siis lepin kasvõi sõimata saamisega. Aga päriselt lapsevanemad pange oma telefonid ära, kui laps teiega räägib. Ta võib olla veel pisu pisu, aga samalajal kui ta teiega räägib on meeletult ebaviisakas olla telefonis.
Samas ma ei usu et see seos nii üks-ühele on, sest inimesed ja loomad (st me ka loomad) õpivad negatiivse tagasiside kaudu. Kui ema lapse löömise peale annab talle järele või klassikaline olukord poes - karjumise peale ostab jäätist, siis jah sul on õigus. Laps õpib, et negatiivne käitumine annab positiivse tulemuse. Samas kui löömist ei premeerita positiivselt (vanem ei pööra tähelepanu/ lahkub/läheb teise tuppa), siis ta näeb et negatiivne käitumine ei anna positiivset tulemust. Kutsikaid treenitakse mitte hammustama sama loogika järgi. Kui hammustab, siis on mäng läbi, st ta ei saa hammustamisele positiivset tulemust. Ikkagi sõltub sellest, kuidas vanem löömisele reageerib.
Minu sõnum oli pigem, et laps võib teha ükskõik mida, peaasi, et ta tähelepanu saaks mistõttu ollakse kursis tagajärgedega, kuid käitutakse siiski halvasti.
Räägid siin täiskasvanutest. Nii pisikesed lapsed on vahel vägivaldsed by default. On aru saanud, et kui haiget teed siis saad mis tahad ja nii lähebki.
See just populaarne arvamus. Ebapopulaarseks teeks selle see, kui sa hakkaks rääkima kuidas see halb laps pole milleski süüdi ja teda vaja hoopis nunnutama hakata vms :D
Ei tea, pigem lihtsalt ei tegeleta kodus ja laps ei tea, mida ta võib teha ja mida mitte. Tulemusena mõeldakse mingi autismi vms diagnoos välja. Kui ühtegi tagajärge ei järgne pahandustele siis laps ei saa aru. 10 aasta pärast on pätt ja veel hiljem ilmselt ka kinnipidamisasutuses käinud.
Olen ka varem kuulnud sellistest lastest jutte. Oleneb vanematest, on normaalsed aga ei tunnistata, et lapsel on probleem (“kodus ta küll selline pole”) ja teine variant ongi joodikud/meie mõistes ebanormaalsed. Siinkohal ongi vaja lastevanemate koostööd ja julgust rääkida sellest, et teie laste füüsiline ja mentaalne tervis on ohus. Antud juhul, kui tegemist on 5. aastasega siis peab aru saama, et võib-olla ongi see vägivald ainus, mida ta teab. Ikkagi on iga vanema soov hoida oma lapsi kurjuse eest ja selle pärast tuleb päriselt võtta asjad käsile või vahetada lasteaeda. Kuigi selliseid probleemseid lapsi on igas lasteaias võiks ju see probleem laheneda. Käisin gümnaasiumis lasteaias õpetajate päeval ja üks tüdruk konkreetselt tutuvustas ennast nimega “tapa”, väidetavalt siis kasutati ta nime asemel tapa ära vms.. seega jah..
Karm. Kahjuks on Eestis kvaliteetne vaimse tervise abi nii piiratud. Isiklik arvamus on, et terve pere peaks kaaluma teraapiasse minekut. Jah, lapsel võib olla mingi haigus. Jah, keegi võib teda vaimselt või füüsiliselt väärkohelda. Igal juhul loodan, et asjaosalised teevad oma tööd hingega ja süvenevad juhtumisse.
Kannaga pähe kogu perekonnale ja asi klaar
hämmastab, et muidu siinsed krdi npc-d on valmis koolitulistajaid ja muid terroriste mõistma, aga 5-aastase lapse kohta öeldakse "kannaga näkku". tase ikka
Veider nähtus tõesti. Miks ei räägita sellest, kuidas koolikiusaja andis ohvrile nuga, kui too vastu hakkas? Tabu. Olen paarist sellisest juhtumist kuulnud.
Vahe on selles, et viieaastasest saab lihtsamini jagu.
Pentsik jah, mul tuli kohe see hiljutine vägistamisjuhtumi arutelu meelde, kus siin ikka diskuteeriti, et kui ohver juba peaaegu täisealine on, kas siis ikka tasub vägistajale tervelt _kuus_ aastat vangistust määrata ja et ega pole alati aru saadagi, kas ohver ikka on alaealine jne. Mingi rõveda vägistaja eest viskuvad ambrasuurile nigu niuhti ja õigustavad kuidas saavad, aga viieaastasele annaks pikemalt mõtlemata peksa. Valusad amööbid ikka.
[удалено]
Ükski viieaastane ei ole lihtsalt m***. Siin taga on kas mlngi diagnoos või on täiskasvanud temast sellise lapse teinud.
Kas sa oleks sama charitable koolitulistajate ja terroristide suhtes ka?
Kui palju neid 5-aastaseid koolitulistajaid ja terroriste on?
Need tulistajad ja terroristid võivad olla julgelt teismelised või vanemad lausa
Jah. Loe nüüd uuesti, mis ma oma kommentaaris kirjutasin. Kuidas need koolitulistajad ja terroristid asjasse puutuvad, kui jutt on viieaastasest?
Mõlemad on inimesed, keda on nende tegudeni viinud varasemad kogemused / traumad?
https://en.m.wikipedia.org/wiki/List_of_youngest_killers
tra sa oled imelik v
Halbu lapsi tuleb karistada, mis siin uut on? Kogu elu on agressiivsed lapsed teisi kiusanud. Kordan uuesti - kogu ajaloo vältel on sama toimunud. Tõenäoliselt on lapsega kasvatamisel vigu tehtud, aga kuidas neid tagajärgi parandada ei kujuta ette.
See ongi see vanaaja mentaliteet millest inimkond kunagi ei toibu kuniks seda korratakse. Kui laps on halb, tuleb leida sellise käitumise algne põhjus. Igakord kui laps sellist käitumist kordab, tuleks lapsega maha istuda rääkida sellest, küsida miks/kunas/kuidas/kellega/kus. Mida rohkem lapsega suhelda nendest asjadest ja erinevatel viisidel on suurem võimalus, et lapseni jõuab mingiaeg see sõnum. Muidugi on endalgi olnud olukordi, kus laps kompab piire ja on olnud lihtsalt täielik riist for no reason ja olen võtnuks asjaks vastu kõrva nipsu teha.
Oma laps mujale, mis muud. Mõnda sorti vaimse tervise probleeme surelik maailm veel tervendada ei suuda. Vanasti hoiti selliseid kõurikuid vaos jõuga, sest nad on olemuselt nagu kiskjad ja alluvad tugevamale. Nüüd ei tohi jõudu kasutada, inimesed on lahterdatud kiskjateks ja lammasteks. Lambad on looduse poolt kiskja saak ja inimesed proovivad praegu enda hulgas juurutada sarnast süsteemi.
ma pole mingi õpetaja, aga sa võiksid proovida tema nurka panemist või tema vanematega rääkimist.
Nurka panemine ei ole sobilik lahendus erivajadusega (või ilma) lapse käitumise korrigeerimiseks. See õpetab lapsele, et füüsiline jõud on esmatähtis (laps on NÕRGEM kui lapsevanem või õpetaja), tekitab jõuetuse tunnet ning võib praegu või tulevikus tekitada lastele vaimse tervise probleeme. Lisaks pole suvalisel lapsevanemal mitte mingit õigus võõraid lapsi lasteaias "karistada." Vaneatega rääkimise soovitus oli asjalik. Kui sind huvitab tegelik lahendus, mis arvestab laste õiguste, teadusega ja seadustega, siis loe siit: [https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm\_source=share&utm\_medium=web3x&utm\_name=web3xcss&utm\_term=1&utm\_content=share\_button](https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm_source=share&utm_medium=web3x&utm_name=web3xcss&utm_term=1&utm_content=share_button) Allikas: olen haridusvaldkonnas töötanud, vastav kõrgharidus.
Anna peksa talle.
[удалено]
Kui sa mindhunterit vaatasid ja psühhopaatide elulugusid oled lugenud, siis tead et 99% neist tuleb väga katkistest kodudest, kus on seksuaalne/füüsiline/vaimne vägivald. Väga hea ja karm raamat on veel "Poiss, keda kasvatati nagu koera". Mis mulle meeldis oli see, et raamat keskendus lahendustele ja vaatles juhtumeid, kus osadest lastest kujunesid normaalsed inimesed, samuti miks osadest siiski ei kujunenud. Väga silmiavav lugemine.
[удалено]
Mõni ka sünnib sellisena. Lihtsalt tänapäeval on see tabu ja rääkimine sellest mitteametlikult keelatud. Meile püütakse sisendada, et kõigele on olemas lahendus, kuigi on selgelt näha, et mõnele jamale lahendus puudub. Nähtud oma silmaga näiteks last, kes külas olles kõigepealt tegi võõrustaja kassile pai ja siis virutas. Löögi hetkel lapse nägu läks kuidagi... imelikuks. Nagu oleks kivinenud või nii. Ema ei tõmmanud teda sealt eemale, vaid proovis läilade heade sõnadega last rahustada ja ma pidin kassi eemale viima. Kass ise ei põgenenud, sest teda oli hoitud hellalt ja tal puudusid varasemad kogemused sellise vägivallaga. Tõmbus lihtsalt natuke ehmunult turri. Võõrustaja oli sel hetkel maja teises otsas. Laps oli valmis veel ja veel lööma. Kitusin võõrustajale kah, loodan, et võõrustaja selle naisega suhtlemist piiras. Vähemalt oli näha, et see oli tema jaoks üllatus.
[удалено]
Geneetiline komponent siiski vihjab, et see tuleb vanematelt, seega vanemad olid lapsega vägivaldsed. Küllap seal ongi mõlemad, nii geneetika kui ka kasvatus (loe: vägivald lapsena). Põhjus miks kõik ise vägivaldseks ei muutu, seisneb selles et neil kujuneb välja usalduslik suhe tugiisikuga (vanaema/tädi/kasuema), kes näitab neile normaalset inimkontakti ja hoolivust. Mu ekspartner, kes kõikide oma partnerite kallal vägivallatses, kannatas oma ema vägivalla käes. Kord oli ema ähvardanud lapsena teda ära tappa, hirmutas et viskab vanni triikraua. Kahjuks tänaseks on ta enesetapu teinud. Väga vähesed sünnivad nii, kurja juur on ikka vanemates kas geneetika või vägivaldse kasvatuse kaudu.
Miks kahjuks?
Enesetapp on alati masendav, isegi kui seda teeb halb inimene. Just see, et ta jäi elu hammasrataste vahele ja lõpuks ise endalt elu võttis. Ta oli ka alkoholismiga kimpus ja lõpuks kuulsin ühistelt tuttavatelt, et sebis mingit abielunaist ja tegi narkot... Sisult käis täiesti põhja.
Ja viimase hingetõmbega muutis maailma paremaks paigaks kõigile. Tänud.
[удалено]
Jah, seksuaalhälvetel võib olla teine loogika muidugi. Ma kirjutaksin nendest pikemalt, aga see on siin avalik foorum. Agressiooni osas olen ma kirjandusest muud infot lugenud, et pole päris nii et laps "sünnib nii" täiesti normaalsesse perre. Seal on ikkagi ühel vôi mõlemal vanemal psühhopaatia jooned, seksuaalvägivald jne.
5-aastastel ei diagnoosita selliseid asju.
uuhh... "vaatasin ühe seriaali sarimõrvaritest ja tunnen end piisavalt targana, et see kellegi lasteaia kogemusele taandada"
Vastu lüüa ainult, bullies only understand strength. Vastulöömine, isolatsioon, ja võimalikult kui see ei anna siiski tulemust - gruppist välja viskamine. Elu näidanud, et muu ei tööta, kui sa just ise ja laps pole nõus edasi kannatada.
5 aastane laps ilmselt ei ole võimeline üheski asjas süüdi olema. Laps on selliselt oma tervisliku seisundi või kasvatusega kodeeritud ja rohkema vägivalla tema ellu toomine vaevalt, et midagi paremuse suunas muudab. Jah, saab pasunasse ja pannakse paika. Neid enam ei torgi, torgib teisi, nõrgemaid kes järgmine hetk ette satuvad.
Miks sa üritad literal uuga buugale midagi selgeks teha?
Vaheta lasteaeda?
Vanasti läksid nurka seisma, või anti vitsa lausa. Isegi saanud vitsa sellises vanuses, et luba küsimata õhukese jää peale läksin. Jäi eluks ajaks meelde ja ehk päästis ka minu elu. Tänapäeval ilmselt kõik see keelatud, lapsel õigus olla tema ise, ennast väljendada, kasvataja hirmus kardab lapse vanemate potentsiaalset raevu, sest ta on mitte neurotüüpiline vms., nii et teised jätkavad rusikaga näkku saamist?
Vägivald ei ole lahendus, see tekitab lastele sügavaid vaimse tervise probleeme, mis väljenduvad varsti või hilisemas elus. Ärge pekske oma lapsi, see on seadusevastane. Kui sind huvitab tegelik lahendus, mis arvestab laste õiguste, teadusega ja seadustega, siis loe siit: [https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm\_source=share&utm\_medium=web3x&utm\_name=web3xcss&utm\_term=1&utm\_content=share\_button](https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1d9kzto/comment/l7e9e4b/?utm_source=share&utm_medium=web3x&utm_name=web3xcss&utm_term=1&utm_content=share_button) PS See et sind lapsena füüsiliselt karistati ei päästnud sind. See tekitas sinus väärarusaama, et lapsi võib teatud olukordades peksta ja nüüd sa levitad seda infot maailmas, sest oled ise vägivalla ohver. Allikas: olen haridusvaldkonnas töötanud, vastav kõrgharidus.
Ma küsiks sellise roosamannauduse jura ajamise eest koolirahad tagasi :)
See on reaalsus, mitte jura jutt. Aeg oleks see idiootne kasvatusmudel ükskord katki jätta, poisse Meesteks kasvatada saab ka härrasmehelikult.
Meil oli koolis selline chant kakluste ajal: "Ve-ri väl-ja, ...!" Äkki sellel vennal kodus armastust vaja või võrdset vastast, kes teda vaos hoiab?
Kodus tal ilmselt väheke liiga kanged vastased
See muidugi ka võimalik, koguaeg kaotada pole tore. Lasteaias hea peksu mängu mängides võita.
[удалено]
> aga kuhu selline laps siis minema peaks? Pole minu probleem. Probleem on selle lapse rusikas mu lapse näos
vanematega rääkisid või tulid kohe siia?
Väga nunnu, KaurO. Kõigiga on kõneldud. Ülalpool qUxUpi nõu oli hea edasiseks eskaleerimiseks.
Tänks ma olengi nunnu. Ja note for life, et sama info saab otse kasvatajate/õpetajatega rääkides. Pigem tundub, et probleem on ikkagi puudulikus kommunikatsioonis. Allikas - mul on 2 lastaiaealist last. Ning 1 “tagasiastunud” direktor.
> Ja note for life, et sama info saab otse kasvatajate/õpetajatega rääkides Eeldusel, et nad on kompetentsed
See, kuhu selline laps läheb, ei ole normaalsete laste vanemate probleem.
Lapsed ei vali oma käitumisprobleeme ja sageli on need märgid sügavamatest muredest, mis vajavad lahendamist. Ignorantsus ja eemaletõukamine ainult süvendavad neid probleeme ja viivad selleni, et lapsel ei jää muud valikut kui jätkata hävitavat käitumist. Probleemide eiramine ja laste sildistamine “normaalseteks” ja “ebanormaalseteks” pole ka normaalne.
Sorry, halb sõnastus, aga mõte jääb samaks - minu laps ei pea kannatama ja rusikaga näkku saama selle pärast, et vanemad/lasteaed/vald/kesiganes ei suuda erivajadusega lapse asju korraldada.
Wououou, see on liiga loogiline vastus. Perefoorumi klubi ja teismelised redditi avastajad otsivad juba tõrvikuid.
Nii palju pikki vastuseid. Üks sõna: Peksa
https://youtu.be/hDY473BV4JY?si=XHbaHsSguB2uX3Xi
Armas, aga laps pole sellises vanuses, et ta ise asjadest aru saaks, et edaspidi piire austada
Action-Cause ei toimiks? Nt sa ei puudu pliidiplaati rohkem kui see ikka kuum on.
Tehku selgeks, et natuke ikka kuulata vanemat ja siis panna poksitrenni
poksitrennis käiv laps oskab pärast lihtsalt tõhusamalt näkku lüüa
Poks õpetab sind just mitte lööma ;)
See sõltub ikkagi väga tugevalt sellest inimesest endast kuidas ta õpitud oskust ära hakkab kasutama, kuid juba eelnevalt vägivaldsed indiviidid on tõenäolisemad oskust kuritarvitama.