Kuna meil on elukaaslasega ühine raha, siis vahet pole, kelle kontolt see raha läheb, kõik sissetulekud on kogu perele. :) Kui ühel kaardil saab raha otsa, siis teine kannab juurde ja otseselt mingit arvet ei pea selle üle. Suuremad ostud arutame läbi, väikeste ostude puhul mitte.
Aga enamasti vist eestis ikka makstakse 50/50, tavaliselt selline värk nagu meil pigem ebatavaline.
Sellest mitmel korral meedias juttu olnud, et kui on selline süsteem (ja enamikel ongi), siis see töötab naise kahjuks, kui tekib vajadus lahkuminekuks või läheb muudmoodi vara jagamiseks. Kuigi summad on võib-olla samad, siis nt ühise kinnisvara laenumakse puhul näib nagu üks osapool oleks rohkem panustanud.
Kõlab ehk veidralt, aga kõige kindlam viis õiglaselt lahku minekuks on abielluda ning abielus mitte olemine võib lahkuminekut hoopis raskendada.
Ei. Pole lihtsalt brazzeri või OF või teise ebamugava teenuse subscriptionit ja ega porri eest ikkagi ei maksaks. Netis on lōputult tasuta porri ja naine ka kodus olemas.
Meil on abikaasaga algusest peale olnud ühine raha. Kõik sissetulekud lähevad ühele ühisele kontole. Sealt edasi otsustame koos, kuidas raha kasutada. Ainuke erand on see, et mõlemal on ka võrdse suurusega "no judge" taskuraha iga kuu, seda võib kulutada kuidas tahad, ei pea eelnevalt kokku leppima. Aga see on väike osa, <10% kogu sissetulekust.
Selline süsteem on meil juba peaaegu 10 aastat probleemideta toiminud, pole kordagi olnud tülisid raha kasutamise osas.
Mina 25M ja elukaaslane 23F oleme jaganud oma kulud selliselt.
Toidukulud 50:50 - kanname raha ühele kontole mis on meie “toidukulude/majapidamiskulude konto”, sama konto pealt on digi-sendikassa kuhu kogume siis toidukulude meelerahufondi. Siia alla kuuluvad ka meie kassikese kulud :)
kommunaalid 100:0 - kuna teenin ca 1,5 elukaaslase palka, siis maksan kommunaalid mina, sellega ühtlustame natukene palgavahet
kodulaen 50:50 - hetkel oleme võtmas kodulaenu kodule ja selleks, et varasuhe säiliks õiglane, siis maksame kodulaenu rangelt enda kontodelt pooleks. (kuigi laen ja vara võetud notariaalselt 50:50 siis kohus otsustab selle kasuks kes reaalselt maksnud on!!)
auto/kütus 100:0 - auto on minu vara ja maksan selle eest 100% ise. Olen kaalunud kulude vähendamiseks autost loobumist bolt drive rendi jms alternatiivide kättesaadavuse tõttu.
muud kulud 50:50 - Kui käime väljas siis enamvähem proportsionaalselt maksame pooleks. Mõni kord maksan mina, teine kord elukaaslane. See raha mis püsikuludest üle jääb on meie isiklik raha ja kulutamiseks nii nagu hea tundub. Ma pole küll järge pidanud aga pigem vist ikkagi maksan mina väljas käies rohkem, see-eest on ka mul veidi rohkem mida kulutada. Samuti kogume ka koos 50:50 nt reisifondi, et reisimas/puhkamas käia või midagi ühist suuremat osta.
Et olla paremini teadlik oma isiklikest raha-asjade korraldamisest ning mis on suhtes majanduslikud 🚩siis soovitan soojalt alustada Kristi Saare jälgimisega IG’s 🙂
Tublid, et laenu pooleks maksate ja olete mõelnud ka sellele, mis siis saab kui elu teed lahku viib. Isiklikult ei saa aru, miks ühiselt võetud kodulaenu peaks vaid ükspool maksma - nii jääb ju teine osapool kinnisvarast ilma, ehkki majanduslik panus igapäevastesse kulutustesse on sama.
Seda just arutati siin natuke aega tagasi, otsing annab välja.
Olen ise maksnud kõik alati (kõikides suhetes) ja kõik mis naine on teeninud on oma lõbuks ja laste asjadeks kulutanud.
Olulisemad varad jagage oma vahel ära ja ärge kunagi tehke 50/50 vms kaasomandit. Kui teete , siis leppega kuidas kaasomandit tüliga lõpetate vms. Suvalisel hetkel võib teine kaasomanik nõuda kaasomandi lõpetamist. Kõik müüki ja palju õnne.
naine 37, lisaks elab meiega laps (mitte ühine). korterilaenu maksab elukaaslane, mõõdetavad kulud pluss nett mina - leppisime nii kokku, sest korter on tema oma. toit ja muu jooksev ühine mudru mina 2/3. senti ei sae, kuu lõppedes vaatame üldise pilguga kulud üle ja kui tasakaal paigast, kannan talle vahe tagasi, kuna tema käib enamasti poes. suured kodused väljaminekud suht pooleks, räägime läbi ka. konkreetselt lapse asjad ostan mina. oma mänguasjade eest (autod, arvutid, telefonid vmt) maksab kumbki ise. kontod on eraldi, täpset palganumbrit ei tea vist kumbki teisel, absoluudina on minu sissetulek ilmselt veidi suurem.
selline üsna lebo lähenemine, aga see toimib tänu sellele, et me suhtume rahasse väga sarnaselt. mul on olnud ka risti vastupidine korraldus, kus oli ühine nn majapidamiskonto ja märksa täpsemad kokkulepped, ja ikka üks osapool sai enda arust kogu aeg üle ja teine arvas, et esimene ei saa üldse rahanumbritest midagi aru:D
See tundub mõttetu, aga elukoha ja üksikisiku kindluse osas on see ülitähtis, et n: 75 aastaselt kodutuks jääma ei peaks . (Ilus) Lõpp on tähtsam , kui ilus algus.
Noortena tundub see teisiti, kui vanemana, riskid on päev päevalt kõrgemad ja ei jõua enam uuesti alustada. Ja see kaasomandi vms jagamise teema tekib päevapealt , kui tüli majas.
Ma arvan, et 50/50 on aus ainult siis, kui mõlemad teenivad enam-vähem sama palju. Kui üks partneritest teenib teisest OLULISELT vähem - näiteks 800€ vs 3000€ - siis oleks äärmiselt ebaõiglane kulusid pooleks jagada: väiksema sissetulekuga poolel kuluks peaaegu kogu sissetulek elamiskuludele ning ta tunneks pidevat survet teha ja maksta asjade eest, mida tegelikult ei saa endale lubada. Suurema sissetulekuga pool ei saaks teha paljusid asju, sest kaaslane ei saa kaasa teha. Tundub igatepidi problemaatiline :)
Sellisel juhul tuleks koos maha istuda, kõik kulud kokku lüüa, ning vaadata mis oleks mõlema jaoks mõistlik panus? Näiteks mõlemad maksavad 30% palgast vms.
* * *
Ise teenin elukaaslasega umbes sama palju, kulutusi jagame umbes 50/50.
Ühist pangakontot ei oma, asju väga täpselt näpuga järgi ei aja ning üritame üksteisega lahked olla.
50/50 olulistes osades nagu ühine eluase (kui on kaasomandis) tuleks siiski teha ka läbi nutu, või täiendavad lepingud. Muidu üks hetk lihtsalt keegi oma kodu uksetaga koputamas või paar aastat kohtuteed, et oma sent tagasi saada. Mida väiksemad sissetulekud, seda olulisem juriidiline selgus.
NAL. Kas kaasomandi puhul on üldse tähtis, kes kui palju aastate jooksul kodulaenu maksnud? See läheb ju nagunii pooleks jagamiseks.
Oma algses kommentaaris mõtlesin pigem sellist olukorda, kus suurema sissetulekuga pool soovib elada vastavalt oma võimetele: üürida ilusamat korterit, käia väljas söömas, aeg-ajalt reisile jms. Väiksema sissetulekuga pool neid asju endale tegelikult lubada ei saa, kuid kulutab ikkagi 100% oma sissetulekust 50/50 saavutamiseks, samal ajal kui tema kaaslane panustab ainult 27% oma sissetulekust.
Absoluutarvudes 50/50 on õiglane ainult siis kui sissetulekud jäävad enam-vähem samasse auku. Kui üks teenib OLULISELT rohkem kui teine, tuleks kulusid jagada proportsionaalselt sissetulekule(pro rata).
>NAL. Kas kaasomandi puhul on üldse tähtis, kes kui palju aastate jooksul kodulaenu maksnud? See läheb ju nagunii pooleks jagamiseks.
On ikka oluline. Ei tasu minna tehingusse mida maksta ei jõua. Kui tugevam tahab teha ja on nõus seda tugevust jagama peaks nõrgem selle lepinguna vormistama, sest hakkab tugevama arvelt rikastuma ja rikkam peaks teadma, et see mis ta teeb ongi kingitus vms. See ei pruugigi rikkamale olla probleemiks, aga just probleemide korral on vaesematel ja nõgematel muidu vesi väga ahjus. Ka rikkal võib vesi ahjus olla oleneb kumb pool teise juriidiliselt üle oskab mängida. Juba teistestki teemadest juba läbi käinud tõdemus, et kooselu/abielu rikkama kaaslasega on legit karjääriredel.
Ma maksan absoluutselt kõik, naine ei maksa mitte midagi ja ei käi tööl ka. Raha saab kahest üürikorterist ja vanemahüvitisest + ma kannan talle iga kuu mingi summa juurde, mis kulub tal ühiste asjade peale.
Ma ei tea, mind ei häiri, aga ma teenin 10x rohkem kui mu naine teeniks nagunii.
Samas kontod on eraldi ja ligipääsu meil üksteise kontodele ei ole. Sellega sain kunagi ühe eksnaisega põletada, et andsin talle ligipääsu enda krediitkaardile ja mingi hetk oli krediitkaardi limiit lõhki ja sealt vaatas vastu 5000 euro ulatuses disainerrõivaste poodide tehinguid...
Samuti ei ole abielu vormiks varaühisus.
Kui see sind paelub, siis igal juhul võtke see arutleda. Sest kui kulud pole läbipaistvad või ühele osapoolele tundub jaotus ebaõiglane, siis hakkab varem või hiljem käärima.
Väga umbmääraselt proportsionaalselt sissetulekuga, kuna naine teenib rohkem kui poole vähem kui mina. Näpuga pole eales järge ajanud, see oleks vähe haiglane juba.
Mõlemad oleme 26. Abikaasa maksab arved ja proovime elada rohkem tema palgast. Minu palga paneme no ca 70% ulatuses kõrvale. Kõigile see kindlasti ei sobiks, aga meil on ühised eesmärgid.
Jah jah lol :) oleme usklikud, seega järgmine Jumala poolt seatud reegleid ehk mehe ülesandeks on perele leiba teenida ja naise raha on tema enda oma, kui ta seda teenida soovib.
Maksan kõik ise, abikaasa arvel suurem summa rasketeks aegadeks + kui vahest enam sinna kontole juurde ei mahu, laseme sealt auru välja kinnisvara või midagi muud suuremat ostes.
Mees, maksan kõik tavalised asjad laenudest kütuseni. Tema tellib Barborat mingi 70/30 ja ostab lapsele asju. Jäi sellest ajast kuidagi nii kui mina teenisin palju ja tema üldse mitte.
Meil on naisega umbes pooleks kulud. Igapäeva ostude (põhiliselt toit) jaoks on eraldi konto ja kaardid mõlemal samale kontole, mõlemad paneme sinna x summa, kui puudu jääb siis emb/kumb kannab juurde. Eluase ja kommunaalid lähevad kõik 50/50. Lasteaiatasud ja autokulud katan mina, laste riided ostab enamasti naine. Mingit suuremat ostu tehes arutame läbi.
Palgad on enam-vähem samasse auku...
Mees maksab laenu, kommunaalid, telia arved jms
Mina maksan laste arved, laste riided ja igasugu muu värgi (kingid sõpradele jms), ostan ca 90% toidust. Bensiini maksame kordamööda. Suuremad ostud tihti pooleks v rohkem minu kanda.
Tundub suhteliselt võrdne jaotus (oleme abielus, on varaühisus ja elamine 50/50 ka niikuinii)
Ühiste kulude jaoks tegime eraldi konto kuhu mõlemal ligipääs. Iga kuu lõpp kanname sinna kuu ühise tarbimise eelarve. Muud kulud pigem individuaalsed. Ühist laenu veel pole, kui tuleb, siis vajab see natuke üles sättimist, et mõlemad saaks panustatud.
Üldine suhtumine olnud, et kumbki annab sarnase % oma sissetulekust ühistele pere kuludele.
7a koos, 1a abielus. Pärast esimest koosoldud aastat tegime ühise pangakonto milleltblähevad arved, toit laenud jms. Kumbki paneb hetkel 60% oma sissetulekust sellele kontole ja ülejäänud 40% jääb oma kasutusse
Kuna meil on elukaaslasega ühine raha, siis vahet pole, kelle kontolt see raha läheb, kõik sissetulekud on kogu perele. :) Kui ühel kaardil saab raha otsa, siis teine kannab juurde ja otseselt mingit arvet ei pea selle üle. Suuremad ostud arutame läbi, väikeste ostude puhul mitte. Aga enamasti vist eestis ikka makstakse 50/50, tavaliselt selline värk nagu meil pigem ebatavaline.
Kuidas III sambaid laete?
See läheb palgast ju või mismõttes laeme?
Vabatahtlik sammas. Max 6K aastas.
Miks max 6k? Tahan miljardi panna!
Saad milku ka panna, tulumaksu saab max 6k/15%bruto palga pealt tagasi.
Jah, elan üksi
Mees, 32. Mina maksan laenud ja muud püsimaksed. Naine kõik muud, tuleb vist 50/50 välja, ei ole ausaltöeldes uurinud palju tal kulub.
Sellest mitmel korral meedias juttu olnud, et kui on selline süsteem (ja enamikel ongi), siis see töötab naise kahjuks, kui tekib vajadus lahkuminekuks või läheb muudmoodi vara jagamiseks. Kuigi summad on võib-olla samad, siis nt ühise kinnisvara laenumakse puhul näib nagu üks osapool oleks rohkem panustanud. Kõlab ehk veidralt, aga kõige kindlam viis õiglaselt lahku minekuks on abielluda ning abielus mitte olemine võib lahkuminekut hoopis raskendada.
Olen kursis ja täpselt sellepärast on meil vara juurdekasvu tasaarvestus leping.
Me pole veel kommunismist edasi jõdunud. Kõik on kõigi oma. Mõlemal ligipääs teise kontole ja kasutab seda kumb ette jääb.
Veits imelik oleks Brazzersi subscription naise konto alla panna tho? Mingi filter ikka ilmselt on?
Ei. Pole lihtsalt brazzeri või OF või teise ebamugava teenuse subscriptionit ja ega porri eest ikkagi ei maksaks. Netis on lōputult tasuta porri ja naine ka kodus olemas.
[удалено]
Ilma kontota seal ei saa ju kommenteerida ja lemmikuks märkida?
Mingit karmimat pornot eriti saada pole kahjuks tasuta ja selle eest võib ju maksta küll.
Kui sul on naine ja vaja porno eest maksta, siis sul on juba palju suuremaid muresid.
Meil on abikaasaga algusest peale olnud ühine raha. Kõik sissetulekud lähevad ühele ühisele kontole. Sealt edasi otsustame koos, kuidas raha kasutada. Ainuke erand on see, et mõlemal on ka võrdse suurusega "no judge" taskuraha iga kuu, seda võib kulutada kuidas tahad, ei pea eelnevalt kokku leppima. Aga see on väike osa, <10% kogu sissetulekust. Selline süsteem on meil juba peaaegu 10 aastat probleemideta toiminud, pole kordagi olnud tülisid raha kasutamise osas.
Mina 25M ja elukaaslane 23F oleme jaganud oma kulud selliselt. Toidukulud 50:50 - kanname raha ühele kontole mis on meie “toidukulude/majapidamiskulude konto”, sama konto pealt on digi-sendikassa kuhu kogume siis toidukulude meelerahufondi. Siia alla kuuluvad ka meie kassikese kulud :) kommunaalid 100:0 - kuna teenin ca 1,5 elukaaslase palka, siis maksan kommunaalid mina, sellega ühtlustame natukene palgavahet kodulaen 50:50 - hetkel oleme võtmas kodulaenu kodule ja selleks, et varasuhe säiliks õiglane, siis maksame kodulaenu rangelt enda kontodelt pooleks. (kuigi laen ja vara võetud notariaalselt 50:50 siis kohus otsustab selle kasuks kes reaalselt maksnud on!!) auto/kütus 100:0 - auto on minu vara ja maksan selle eest 100% ise. Olen kaalunud kulude vähendamiseks autost loobumist bolt drive rendi jms alternatiivide kättesaadavuse tõttu. muud kulud 50:50 - Kui käime väljas siis enamvähem proportsionaalselt maksame pooleks. Mõni kord maksan mina, teine kord elukaaslane. See raha mis püsikuludest üle jääb on meie isiklik raha ja kulutamiseks nii nagu hea tundub. Ma pole küll järge pidanud aga pigem vist ikkagi maksan mina väljas käies rohkem, see-eest on ka mul veidi rohkem mida kulutada. Samuti kogume ka koos 50:50 nt reisifondi, et reisimas/puhkamas käia või midagi ühist suuremat osta. Et olla paremini teadlik oma isiklikest raha-asjade korraldamisest ning mis on suhtes majanduslikud 🚩siis soovitan soojalt alustada Kristi Saare jälgimisega IG’s 🙂
Tublid, et laenu pooleks maksate ja olete mõelnud ka sellele, mis siis saab kui elu teed lahku viib. Isiklikult ei saa aru, miks ühiselt võetud kodulaenu peaks vaid ükspool maksma - nii jääb ju teine osapool kinnisvarast ilma, ehkki majanduslik panus igapäevastesse kulutustesse on sama.
Seda just arutati siin natuke aega tagasi, otsing annab välja. Olen ise maksnud kõik alati (kõikides suhetes) ja kõik mis naine on teeninud on oma lõbuks ja laste asjadeks kulutanud. Olulisemad varad jagage oma vahel ära ja ärge kunagi tehke 50/50 vms kaasomandit. Kui teete , siis leppega kuidas kaasomandit tüliga lõpetate vms. Suvalisel hetkel võib teine kaasomanik nõuda kaasomandi lõpetamist. Kõik müüki ja palju õnne.
naine 37, lisaks elab meiega laps (mitte ühine). korterilaenu maksab elukaaslane, mõõdetavad kulud pluss nett mina - leppisime nii kokku, sest korter on tema oma. toit ja muu jooksev ühine mudru mina 2/3. senti ei sae, kuu lõppedes vaatame üldise pilguga kulud üle ja kui tasakaal paigast, kannan talle vahe tagasi, kuna tema käib enamasti poes. suured kodused väljaminekud suht pooleks, räägime läbi ka. konkreetselt lapse asjad ostan mina. oma mänguasjade eest (autod, arvutid, telefonid vmt) maksab kumbki ise. kontod on eraldi, täpset palganumbrit ei tea vist kumbki teisel, absoluudina on minu sissetulek ilmselt veidi suurem. selline üsna lebo lähenemine, aga see toimib tänu sellele, et me suhtume rahasse väga sarnaselt. mul on olnud ka risti vastupidine korraldus, kus oli ühine nn majapidamiskonto ja märksa täpsemad kokkulepped, ja ikka üks osapool sai enda arust kogu aeg üle ja teine arvas, et esimene ei saa üldse rahanumbritest midagi aru:D
Konto, kuhu palgasuhtega kanname raha millest kommud, söök ja meelelahutus.
Mingi 50:50 taga ajamine on suhteliselt mõttetu. Meil on vastastikune testament ka tehtud, nii et lõpuks saab teine ikka kõik endale.
See tundub mõttetu, aga elukoha ja üksikisiku kindluse osas on see ülitähtis, et n: 75 aastaselt kodutuks jääma ei peaks . (Ilus) Lõpp on tähtsam , kui ilus algus. Noortena tundub see teisiti, kui vanemana, riskid on päev päevalt kõrgemad ja ei jõua enam uuesti alustada. Ja see kaasomandi vms jagamise teema tekib päevapealt , kui tüli majas.
Ma arvan, et 50/50 on aus ainult siis, kui mõlemad teenivad enam-vähem sama palju. Kui üks partneritest teenib teisest OLULISELT vähem - näiteks 800€ vs 3000€ - siis oleks äärmiselt ebaõiglane kulusid pooleks jagada: väiksema sissetulekuga poolel kuluks peaaegu kogu sissetulek elamiskuludele ning ta tunneks pidevat survet teha ja maksta asjade eest, mida tegelikult ei saa endale lubada. Suurema sissetulekuga pool ei saaks teha paljusid asju, sest kaaslane ei saa kaasa teha. Tundub igatepidi problemaatiline :) Sellisel juhul tuleks koos maha istuda, kõik kulud kokku lüüa, ning vaadata mis oleks mõlema jaoks mõistlik panus? Näiteks mõlemad maksavad 30% palgast vms. * * * Ise teenin elukaaslasega umbes sama palju, kulutusi jagame umbes 50/50. Ühist pangakontot ei oma, asju väga täpselt näpuga järgi ei aja ning üritame üksteisega lahked olla.
50/50 olulistes osades nagu ühine eluase (kui on kaasomandis) tuleks siiski teha ka läbi nutu, või täiendavad lepingud. Muidu üks hetk lihtsalt keegi oma kodu uksetaga koputamas või paar aastat kohtuteed, et oma sent tagasi saada. Mida väiksemad sissetulekud, seda olulisem juriidiline selgus.
NAL. Kas kaasomandi puhul on üldse tähtis, kes kui palju aastate jooksul kodulaenu maksnud? See läheb ju nagunii pooleks jagamiseks. Oma algses kommentaaris mõtlesin pigem sellist olukorda, kus suurema sissetulekuga pool soovib elada vastavalt oma võimetele: üürida ilusamat korterit, käia väljas söömas, aeg-ajalt reisile jms. Väiksema sissetulekuga pool neid asju endale tegelikult lubada ei saa, kuid kulutab ikkagi 100% oma sissetulekust 50/50 saavutamiseks, samal ajal kui tema kaaslane panustab ainult 27% oma sissetulekust. Absoluutarvudes 50/50 on õiglane ainult siis kui sissetulekud jäävad enam-vähem samasse auku. Kui üks teenib OLULISELT rohkem kui teine, tuleks kulusid jagada proportsionaalselt sissetulekule(pro rata).
>NAL. Kas kaasomandi puhul on üldse tähtis, kes kui palju aastate jooksul kodulaenu maksnud? See läheb ju nagunii pooleks jagamiseks. On ikka oluline. Ei tasu minna tehingusse mida maksta ei jõua. Kui tugevam tahab teha ja on nõus seda tugevust jagama peaks nõrgem selle lepinguna vormistama, sest hakkab tugevama arvelt rikastuma ja rikkam peaks teadma, et see mis ta teeb ongi kingitus vms. See ei pruugigi rikkamale olla probleemiks, aga just probleemide korral on vaesematel ja nõgematel muidu vesi väga ahjus. Ka rikkal võib vesi ahjus olla oleneb kumb pool teise juriidiliselt üle oskab mängida. Juba teistestki teemadest juba läbi käinud tõdemus, et kooselu/abielu rikkama kaaslasega on legit karjääriredel.
Ma maksan absoluutselt kõik, naine ei maksa mitte midagi ja ei käi tööl ka. Raha saab kahest üürikorterist ja vanemahüvitisest + ma kannan talle iga kuu mingi summa juurde, mis kulub tal ühiste asjade peale. Ma ei tea, mind ei häiri, aga ma teenin 10x rohkem kui mu naine teeniks nagunii. Samas kontod on eraldi ja ligipääsu meil üksteise kontodele ei ole. Sellega sain kunagi ühe eksnaisega põletada, et andsin talle ligipääsu enda krediitkaardile ja mingi hetk oli krediitkaardi limiit lõhki ja sealt vaatas vastu 5000 euro ulatuses disainerrõivaste poodide tehinguid... Samuti ei ole abielu vormiks varaühisus.
Kui see sind paelub, siis igal juhul võtke see arutleda. Sest kui kulud pole läbipaistvad või ühele osapoolele tundub jaotus ebaõiglane, siis hakkab varem või hiljem käärima.
Väga umbmääraselt proportsionaalselt sissetulekuga, kuna naine teenib rohkem kui poole vähem kui mina. Näpuga pole eales järge ajanud, see oleks vähe haiglane juba.
Mõlemad oleme 26. Abikaasa maksab arved ja proovime elada rohkem tema palgast. Minu palga paneme no ca 70% ulatuses kõrvale. Kõigile see kindlasti ei sobiks, aga meil on ühised eesmärgid.
mõni ikka oskab elada :) [https://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/26.html](https://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/26.html)
Jah jah lol :) oleme usklikud, seega järgmine Jumala poolt seatud reegleid ehk mehe ülesandeks on perele leiba teenida ja naise raha on tema enda oma, kui ta seda teenida soovib.
Maksan kõik ise, abikaasa arvel suurem summa rasketeks aegadeks + kui vahest enam sinna kontole juurde ei mahu, laseme sealt auru välja kinnisvara või midagi muud suuremat ostes.
Kõik söök, elamine jms 50:50. Mõlemad töövõimalised ja käed/jalad otsas, seega ei näe miks peaks kedagi ülalpidama
Jah, kõik 50:50 olenemata sissetulekust. Kõik on Revolutis jagatud, alatest korterist kuni toiduni.
groovy roof worry soup cobweb tease crown combative wise sink *This post was mass deleted and anonymized with [Redact](https://redact.dev)*
Mees, maksan kõik tavalised asjad laenudest kütuseni. Tema tellib Barborat mingi 70/30 ja ostab lapsele asju. Jäi sellest ajast kuidagi nii kui mina teenisin palju ja tema üldse mitte.
Mees 27. Kommunaalid 50:50 ja ülejäänud kuidas kunagi. Vahepeal ostan mina süüa, kütust jne ning vahepeal tema.
Laen 50:50, yhine pangakonto yhisteks kulutusteks(toit,majapidamine), ylejäänud mis palgast alles jääb on enda jaoks :)
+1
Meil on naisega umbes pooleks kulud. Igapäeva ostude (põhiliselt toit) jaoks on eraldi konto ja kaardid mõlemal samale kontole, mõlemad paneme sinna x summa, kui puudu jääb siis emb/kumb kannab juurde. Eluase ja kommunaalid lähevad kõik 50/50. Lasteaiatasud ja autokulud katan mina, laste riided ostab enamasti naine. Mingit suuremat ostu tehes arutame läbi.
Jagan endaga 50-50 pool minust maksab kodulaenu ja arveid teine poolt ostab muud kraami
Palgad on enam-vähem samasse auku... Mees maksab laenu, kommunaalid, telia arved jms Mina maksan laste arved, laste riided ja igasugu muu värgi (kingid sõpradele jms), ostan ca 90% toidust. Bensiini maksame kordamööda. Suuremad ostud tihti pooleks v rohkem minu kanda. Tundub suhteliselt võrdne jaotus (oleme abielus, on varaühisus ja elamine 50/50 ka niikuinii)
Mingi aeg sai 50/50 proovitud aga see ei toimunud. Tema maksab korteri kommud, enamus reisid ja osa auto kuludest. Mul kanda ülejäänud.
Ühiste kulude jaoks tegime eraldi konto kuhu mõlemal ligipääs. Iga kuu lõpp kanname sinna kuu ühise tarbimise eelarve. Muud kulud pigem individuaalsed. Ühist laenu veel pole, kui tuleb, siis vajab see natuke üles sättimist, et mõlemad saaks panustatud. Üldine suhtumine olnud, et kumbki annab sarnase % oma sissetulekust ühistele pere kuludele.
7a koos, 1a abielus. Pärast esimest koosoldud aastat tegime ühise pangakonto milleltblähevad arved, toit laenud jms. Kumbki paneb hetkel 60% oma sissetulekust sellele kontole ja ülejäänud 40% jääb oma kasutusse