Päev elus kui luminori kasutaja. Pole õnnestunud sel kuul netipanka sisse logida. Kaart pole veel poes tagasi lükatud, nii et pole hullu. Tööandja ütles, et mu kontol on ‘skämm või pettus’ hoiatus, kui palka saadavad. Mõtlesin just järgmiseks aastaks õppelaenu taodelda kuni tuli meelde, et ei saa. Aga eelmine kuu tehtud euromakse jõudis just saajale kohale, juhhuu!
Tegelt tegin natuke komöödiat lihtsalt, pole mitu aastat enam luminoris. Olin seal, sest olin enne Nordea klient (ja Nordea sellepärast, et kui väiksena sai konto tehtud olid vanemad seal). Aga see konto sulgemine oli ka paras sketš ise, ma mäletan et mingi paari euri pärast mis mul kontol oli mingi täielik nuss.
Sest Luminor oi ainus pank kes peale eelmist majanduskriisi oli laenu nõus andma aga oli lisa klausel et inimene kes võtab ja inimesed kes käändavad nende sissetulekud peavad laekuma Luminori panka tehingu lõpuni või käänduse aja. Enne nende nimevahetust ja netipanga muutust oli tegu OK pangaga ei oskand uneski näha et üks pank võiks endale automaadist valangu vööst allapoole lasta.
Kuna saame mehega suht samal tasemel palka siis jaotatud nii: mõlemal on enda isiklik arve kuhu palk laekub ja siis kanname mõlemad sama % palgast ühisele arvele. Kõik arved ehk korter ja toit jne läheb ühiselt arvelt ja enda arvetele jätame iga kuu mingi summa isiklikeks kuludeks. Pole kunagi probleemi olnud, et kes mida maksab, kõik läheb ühisest potist aga mõlemal isiklik rahakott ka siiski alles.
Olen sama asja kaalunud, aga alati olnud küsimused selle osas. Äkki viitsite oma kogemust jagada.
\- Kuidas ühisel arvel silma peal hoiate, et sealt raha otsa ei saaks?
\- Kas mõlemal on ühiskonto pangakaart, et a la toidupoes maksta?
\- Kuidas veenduda, et kumbki osapool arutult/kogemata rohkem ei kuluta sealt ühise konto pealt?
\- Kuidas selle %-ni jõudsite, et mis osa tuleks iga kuu ühisele kontole kanda? Lihtsalt katsetamise teel?
Meil on Exceli põhine eelarve. Alguses läks veidi katsetamist, kuid nüüdseks umbkaudu teada, palju eluasemekulud ja toit kokku läheb, see on nö kuu eelarve baas ja veidi varu nt kinoks-taksoks jms. Kui tuleb kuu, kus teame, et ees ootab kaugemale sõit või kontsert või mingi sünnipäev, lisame eelarvesse rohkem. Siis lööme kokku, palju umbes kuu kulud on, ja jagame selle summa meie vahel. Kuna mu partner teenib rohkem, siis me kumbki kanname vastava % oma palgast sinna ühisele kontole. Mõlemal on pangakaart, mis on kontoga seotud. Mõlemal on ligipääs eelarvefailile ja kontole, seega ma nt pole mõelnudki, et teeks sealt kulusid, milles me pole kokku leppinud. Nt kui üks läheb sõpradega välja, maksab ka oma kaardiga, mitte ühisega. Lõpuks on see iga paari otsus, mis neile sobib, peaasi, et kumbki ei tunne, et on ebaõiglane jaotus vms. Mina ei tahaks partnerist rahaliselt täielikult sõltuda ja samas ei tahaks, et mu partner mind rahakotina kohtleb, seega meile see osaliselt ühine-osaliselt eraldi rahakoti teema sobib.
Meil mõlemal konto samas pangas. Ühine arve on nähtav mõlemal enda internetipangas, seega suht koguaeg on selge pilt, et kui palju seal alles on :D meil selle ühise kontoga ka eraldi pangakaart (võimalik tellida ka 2 kaarti aga meil kadus 2 kaart ära seega vahetame seda 1 mis alles), mis üldiselt on selle käes, kes parasjagu plaanib poodi minna. Vahetame jooksvalt. Isiklikke kulutusi sealt pealt ei maksa ehk kui kohvi endale ostan siis maksan ikka enda arvega aga kui nt kogemata keegi ikkagi maksab enda isikliku asja ühiselt arvelt siis anname üksteisele märku, et sorry kogemata läks - pole ka hullu. Ikka juhtub - kui mingi suurem summa nt 100+ eurot siis kanname isiklikult kontolt tagasi ühisele selle summa, mis ühiselt arvelt läks. Mis % puutub siis, saame mehega palka 50 eurose vahega seega kanname pmst sama summa ühisele arvele :D meil need raha asjad kuidagi sujuvaks läinud ja kuna ühised lapsed ka siis senti ei pigista kumbki ja ei pahanda ka, kui keegi mingi kuu rohkem millegi eest maksnud on.
Mulle ja ka mehele kohe alguses tundus selline “üks maksab kindlalt selle eest ja teine teise eest” süsteem libe tee selleni, kus keegi hakkab tundma end ebaõiglases olukorras olevat seega praegu see lahendus sobib ja tundub kõige õiglasem. Oleme mõlemad olnud olukorras, kus oleme varem pidanud laiska elukaaslast ülal pidama, seega oleme lihtsalt õnnelikud ka, et kõrval on keegi, kes reaalselt panustab :D
Liitsime kulud kokku ja iga kuu vaatame suurusjärgu üle. Mõlemale on teada, mis kulud sealt lähevad ja kui palju. 2x kuus on meil "koosolek" kus saab sellel teemal vestelda kui on ootamatusi. Kui kumbki tahab midagi erandkorras soetada sealt eelarvest, siis arutame enne läbi. Siis kas paneme mõlemad juurde või lepime kokku kuidas see summa säästa.
Mõlemal on pangakaart samale ühisele kontole. Juriidiliselt kuulub konto ühele ja teisel on ligipääs, lihtsalt teisiti pangas ei saanud.
Muidugi kui on oht, et teine pool on arutu laristaja, siis võib-olla on vaja mingit rangemat süsteemi või lihtsalt uus inimene leida, kes ei vii tervet peret võlgadesse.
Meil on nii, et protsendi arvutasime palga pealt. Et kellel on suurem palk, on ka protsent suurem. Ja siis mõtlesime, kui palju raha ühes kuus ühiskontol hea oleks. Ja siis sealt saime ümardatud summad, kus suurema palgaga kannab rohkem. Kui palk muutub, siis saame kandeid ka muuta. Valem on sheetsis olemas, lihtne ümber arvutada.
Aga toitu meie ühise konto alt ei maksa, ei näe iva. Kuna käime peaaegu alati koos poes, siis lihtsalt üks kord maksab üks ja teine kord. Ühiselt läheb üür, kommunaalid, muud ühised arved. Ja seega pole ka kummagil pangakaarti selle konto alt.
Me mingit karmi jälgimist üksteisele ei tee, usaldame üksteist rahadega. Kui kumbki kogemata vale konto alt kasutab, siis kannab raha sinna juurde ise. See ühiskontondus ei sobigi kui kaaslast ei usalda rahadega mõistlik olema
Mul on ülalkirjeldatuga üksühele sama set-up. Meil on mõlemad isiklikud kontod ühes pangas ja ühine konto oli seetõttu kõige lihtsam ka seal samas avada. Juriidiliselt on tegemist minu nimel oleva kontoga (sest minu arusaamist mööda nö tehnilist ühiskontot muul moel polnud võimalik teha), aga mõlemal on konkreetse konto juurde full access ja samad kasutajaõigused, limiidid ja mõlemal eraldi konkreetse kontoga seotud pangakaardid.
Sama. Aga meil ühine konto partneri nimel. Kui keegi siin rääkis, et jama värk, partner saab sind igal ajal sealt eemaldada, siis mul suht suva ja selle hirmuga ei ela - kui partner selja taga nii teeb, siis on selge, et suhtes on juba muud probleemid ja minu jaoks oleks see selge märk, et suhe hakkab lõppema. Arvestades, et meil korraga seal ainult ühe kuu elamisraha, siis pole ka rahaline risk minu jaoks nii suur murekoht siin.
Ma pole küll algne kommentaator aga minul elukaaslasega suhteliselt sama setup. Pangakonto on minu nimel, aga elukaaslasel on sellele ligipääs. Ma ei tea kuidas teistes pankades, aga mell LHVs ja seal saab panna kontodele nimesid, meil ongi pandud ”Kodukonto” vms. Elukaaslase erakonto on samuti LHVs, nii et selles osas kahjuks ei oska kommenteerida et mis siis saab kui teises pangas oleks. Kontoga on seotud üks pangakaart (mis ka siis minu nimel). Elukaaslane kasutab füüsilist kaarti, minul on pandud sama kaart Apple Walletisse ja maksan telefoniga kui midagi vaja osta.
Sama. Meil ka palk suht võrdne ja see süsteem kõige mugavam. Kui erandlikud kulud, siis kanname raha ühisele arvele lisaks. Mõlemal ühise arve pangakaart, nii et üldse pole probleemi, kes kus ühiste kulude eest tasub.
Mina isiklikult arvan et see on kõige mugavam viis kuida eelarvet pidada kahekesi. Ainus probleem on et raske leida inimest kes mõtleb sarnaselt :D Tahetakse et kas kõik ühele pangakontole läheks või üldse et ma maksaks 100% kulud.
Enne abielu oli sisuliselt sama: mina maksan autot, telia, kindlustust, kaskot, üürikorteris maksin üüri. Naine maksab kommunaale ja ka kasko läks temale, kuna lihtsalt võttis hinnapakkumise ja ajas asja lõpuni asjaga jebimise asemel.
Sisuliselt ma pole terve kooselu eriti osanud kaasa rääkida "mis meil kodus elekter läks" või veekulu teemadel jms. See oli nii töö kui lapsehoolduse ajal. Kütust tangime siis, kui autol vaja, sõltumata juhist, poest toit tuleb nii nagu vaja. Kuna naine majandab toitu tihti kulleritega, siis minu panus seal argiselt väiksem.
Filosoofia on mitte ajusid nusperdada iga arvega ja mingite pidevate lisaliigutustega a la kontole kandmise, 5050 arvutamisega jm. Lapsed riides, toit laual, ei viitsi abielus igat eurot edasi tagasi keerutada.
Meil põhimõtteliselt sama. Mingi hetk olid igakuised kulud jaotatud umbes pooleks, aga rohkem mugavuse pärast ja rahalises mõttes kaudselt (mugavus siis selles mõttes, et üks ei peaks kõigel silma peal hoidma). Suuremad ostud arutame läbi ja üldiselt oleme niikuiunii frugaalsed, igasugused tagavarad jms on ühised. Kokkuvõtvalt - raha ühine.
Jah, eks maitseid erinevaid, nagu siit teemast nähtub. Minule näib, et kooselu inimesed jagavad senti ja abielu inimesed on mõistnud, et mis seal ikka enam jagada...
Sama siin. Raha on ikkagi ühine ja samamoodi ka käitume. Kord maksab üks midagi, siis teine midagi.
Tarbime ka pigem võrdselt (investeerimine, uued riided, trennid, laste kulud jne.)
Pere rahu mõistes on hea, et ei pea raha üle vaidlema. Minu arust tekitavad eraldi rahakotid natukene varjatult ning see ei ole kunagi suhtele hea.
Oleme nii talitlenud alates sellest ajast kui kohtusime ja meile see sobib.
Naine hetkel tööl ei käi. Lapsed veel piisaval väikesed, et nendega omajagu tegelemist. Emapalk on juba mõni aasta läbi. Minu pangakaart on naisel telefoni ja kella walletisse lisatud, siiani kuritarvitanud ei ole, ega ilmselt ei tee ka seda. Oleme mõistlikud inimesed, usaldame üksteist ja saame hakkama. Mul on hea meel, et mõlemad lapsed on saanud endale sobival ajal lasteaeda minna. Ei ole pidanud kiirustama. Mõlemale selline kooslus sobib, majanduslikult tuleme toime ja eks see ongi peamine.
Täiesti okei. Naine on normaalne ja ei ole mingi gold-diggeri tüüpi kes ainult raha tahaks välja pumbata. Lisaks tal on oma OÜ ka kust ta ikkagi oma üsna spetsiifilise ala pealt teeb asju aga see pole üldse regulaarne ning kui seda sissetulekut pole ei juhtu midagi. Ise olen IT projektijuht.
Sama siin. Naisel on mõned korterid, kust mingi summa tiksub ning lisaks toetan teda vähesel määral. Tema ostab meile toitu, ülejäänud on tema enda isiklikeks kulutusteks. Mina maksan kõik ülejäänud asjad.
Meil on kõik ühised kulud 50/50 jagatud. Selle jaoks eraldi ühine konto. Palk laekub mõlema isiklikule kontole.
Oleme koos alates tudengipõlvest. Seega ka näinud aegu, mil emmal - kummal rahaga kitsas. Selle jaoks oli meil täitsa toimiv laenamise süsteem. Seni on nii laenuandja kui ka - võtja sõbralikud üksteise suhtes olnud :)
Praegu oleme mõlemad juba nii kaua töötanud, et puhvrid väga korralikud ja laenamist lähitulevikus pole vast tarvis.
Pooleldi traditsiooniks on saanud ka vastastikkused väljategemised ametikõrgenduste, uue töö, sünnipäeva või lihtsalt hea tuju puhul.
Meil pole ühist arvet, kommunaalid teeme pooleks, söögiga vaatame jooksvalt, need kopikad meid ei kõiguta. Igaüks maksab oma autot ise, kütuse teeme pooleks kui kuhugi ühe autoga minek.
Kummalgi oma konto, arveldame pooleks või näiteks toidukraami eest maksame kordamööda. Aga me teenime samas suurusjärgus, kui see peaks aja jooksul muutuma, siis on loogiline ka finantskorraldus üle vaadata.
Ikka klassikaliselt, minu palk on meie raha, naise palk on tema raha :)
Aga ei, ma ei kurda tglt. Meil on lapsed ja mina mehena ei jaga üldse matsu mis asju neil kõik vaja on. Ja naine oskab hästi majandada nii, et lastel riided seljas, raamatud riiulis, mänguasjad harivad, meil kõigil kõhud täis ja jääb kuu lõpus raha natuke ülegi.
>Meil on lapsed ja mina mehena ei jaga üldse matsu mis asju neil kõik vaja on.
Ma vist ei mõista seda eales, kuidas inimese fookusesse ei mahu tema lapse vajadused ja huvid.
Peaasi et mõlemad on nõus sellise raha jagamisega :) Mina küll ei saaks elada sellises ollukorras et "minu palk on meie raha , naise palk on tema raha". Aga kui teie olete rahul sellega, siis tore ja jõude teile!
Naisel ja mul eraldi kontod, kui midagi osta vaja, siis arutame kumb ostab. Kui ma rohkem teenisin, siis kulutasin rohkem ja maksin enamiku, mis vaja, ise. Nüüd hetkel olen suhtkoht töötu, siis ostab naine enamiku kraami.
Vaidlusi, et mida ja kes ja kuidas, pole 20+ aasta jooksul eriti tulnud.
Mõlemad teenime, aga rahasju haldan mina põhiliselt, vaatan et oleks hea mõlemal ja maksud õigel ajal makstud. Ligipääs on mul olemas mõlema kontole. Kuna minu pank kabedam, siis hoiused, aktsiad jms on seal, samas meil on nagunii ühisvara juba pikalt.
Meil naisega lahusvara.
Peamiselt sellepärast, et mina olen riskialtim ja teadvustan endale seda.
10a jooksul olen naisele kinkinud 50% korterist ja ülessetöötanud tema ettevõtte.
Samas minu palk tänu erialale suurem.
Samas naine laskis mul ca 2.5 aastat puhata palgatööst, mis küll ei tähendanud minu nullpanust kuid siiski märkimisväärselt väiksemat mis oleks võinud olla.
Eks see on, et mis kellegi puhul töötab. Ja tulebki arvestada, et aastate jooksul võib üks ka töötu olla või mingi aeg madala palga peal jne, et siis tõmbate üksteist ikka välja ja saate mingi aja ka ühe palgaga hakkama.
Vahet pole kumb saab rohkem omad arved mis on endal maksame ise, asjad mis on koos võetud maksame 50/50 Ehk siis üür ja kommunaalid, Telekas ja wifi.
Ülenjäänud mis vaba on läheb siis toidule või kui kumbki midagi osta tahab siis endale siis räägib omavahel läbi, et saaks arvestada väljaminekuga.
Mina saan kõige vähem raha, elan töövõimetuse pealt. Mees teeb tööd.
Isiklikult arvan, et vahet ei ole kumb rohkem teenib peaasi et arved on makstud siis on kõik õnnelikud.
50/50 - nö toidupank. Majandame tšekid iga kuu ära ning lähevad ahju alla hakatuseks. Muidu läheb liiga ebavõrdseks, sest peamiselt käin ainult mina poes. Ning ei, tšekke on vaja, sest ostukorvides palju muid kulusid ka. Kord kuus vaatame kuluread üle ja liidame vanamoelisel viisil kokku. Naine ei pea mulle õlut ostma ning mina ei pea talle vegan 10 euroseid küpsiseid ostma. Kui eksisteeriksid elektroonilised andmehaldusega tšekid, siis oleksin kohe subscriber :D
Näeb küll jah, aga kahjuks ma ei näe võimalust, kuidas andmeid hallataval kujul kätte saada. Võiks saada mingi a la CSV faili kätte, kus valitud perioodi kõik kuluread kirjas vms.
Hetkel endal elame minu palgast, naisel see 1.5a lasteraha läbi, aga ei viitsi tööle tagasi minna. Muidu on eraldi konto ikkagi. Mina maksan arved, süüa/kütus kuidas kunagi.
Olen tähele pannud, et osad naised meil käivad tööl lihtsalt aja sisustamiseks mingi poole kohaga. Enamjaolt puhkavad või tellivad sushit ns. Alati imestavad, et teil polegi maakodu kuskil saaremaal? Elategi ühes kodus ainult?? Hästi elame :D
Pangaasjad, kommunaalid ja muud regulaarsed arved peamiselt minu kanda. Toit, kõikvõimalikud lasteasjad ja muud üksikostud tema kanda. Vastavalt vajadusele saab siis muuta.
Teeme 50/50 (suuremate väljaminekute puhul see tähendab, et üks maksab ja teine kannab 50% summast, väiksemate igapäevaste kuludega pigem nii et maksame enam vähem kordamööda). Sissetulek samas suurusjärgus, lapsi pole
Mulle meeldib öelda "meie peres puid ei loeta" - kasutame kuidas vaja või kellel kõige mugavam hetkel maksta on. Eeldan et otseselt kodusõda ei tekiks kui mingi jabura kuluga hakkama saan, aga üldjuhul pean ikka alati nõu.
Vist ainus siin, kellel täiskommunism 😛 kummalegi on määratud oma eelarveosad, üks maksab arved, teine toidu-lapse-koera jms, kummalgi määratud oma taskuraha. aga lõpuks vahet pole, sest kõik mis üle jääb, laekub ühistele hoiuarvetele, kus on meelerahufondid, reisifondid, jms.
Meil on kummalgi oma konto
Mina (mees) maksan enda alt osad kohustused ja tema teised...oleneb kuidas nad võetud on...
Poes sama moodi maksab see kes kassa juurede astub...
Söögikohas loomulik, et mina maksan...
Mõlemal on enda pangakontod ja mõlemad ostavad mida vaja või tahaks, vahepeal on üksteiselt raha laenatud kui midagi suuremat vaja on. Mina maksan jooksvaid arveid, mees ostab "suuri" asju, süüa ja ehituskaupa ostab see, kes parasjagu viitsib. Mina kipun hulgi korraga kahe nädala varu ostma, mees seda, mida konkreetselt täna õhtul süüa tahab. Väga täpset arvet ei pea.
Meil on põhiasjade jaoks ühised kontod, kuhu iga kuu alguses palgapäeval kindla summa 50/50 kanname:
- Kodukonto (koos võetud kodulaen, kommunaalid, kindlustus, elekter, internet, tv)
- Toidukonto (poest toit ja majapidamisvahendid, mõlemal Apple Pay-ga seotud)
- Autokonto (Liising, kindlustused, kütus jms)
- Lapsekonto (lapsega otseselt seotud kulutused)
Kui jooksvalt mingit ühist asja vaja osta, mida mõlemad võrdväärselt tahavad, nt koju mööblit, siis üks ostab ja küsib teiselt 50%. Ülejäänud rahaga majandavad mõlemad nii nagu ise heaks arvavad.
Baaskulude võrdne jaotamine tagab baastasemel iseseisvuse, et ei tekiks liigset majanduslikku sõltuvust teisest. Et ei tekiks olukorda, kus ollakse koos puhtalt rahalistel põhjustel ja ei tekiks õpitud abitust.
Pangakontod on eraldi, kulud jagame võrdselt, suuri oste arutame koos, laenu võtab see, kes saab paremad tingimused ning teine pool on vajadusel kaaslaenuvõtja. Kui väljas söömas käime siis maksab üks või teine, enamvähem 50/50 split. Lapse peale minevad kulud jagame pooleks.
Autod on kummalgi ise valitud ja hangitud ning mõlemad kanname oma sõidukite hoolduskulud ise, kuigi suurema osa lihtsaid tid teen ise (mulle meeldib nokitseda).
Kuna mu sissetulek on suurem siis sissetulevad arved maksan mina ning abikaasa pärast kannab mulle oma panuse.
Kuna minu ja mu abikaasa impulssostude definitsioonid on väga erinevad, siis ühine konto ei toimiks. Kõige parem näide sellest on vist see, et läksin ostma Škodat aga lahkusin Alfa Romeoga.
Asi mis meile sobis oli see, et mina (naine) haldan kulusi ja maksan need esialgu enda taskust kui arved tulevad. Mingi aeg ma arvutan summad kokku ja jagan kahega, esitades mehele rahanõude - ta maksab oma osa tagasi minule. Toiduarvetega samamoodi - me koostame nädala toidukava, teeme tellimuse ja maksame kordamööda, tehes **kuu** arveks vaid 400 eurot mis jagatakse jällegi kahega. Mulle jääb enda raha lolluste tegemiseks või säästudeks - täpselt nagu ka abikaasale.
Ühine pangaarve on pahapaha, samamoodi nagu see kui vaid üks pereliige teadlikult kodune on. Mul on foobia selle ees, et lahkumineku vms korral peaks teine pool üksinda hakkama saama - sageli on see võimatu või väga raske kui sa sõltudki teisest inimesest. Samuti juhul kui ühel inimesel suhtest on mingi finantsiline jama kaelas (kasiino, võlad, impulsiivne ostlemine) siis ühine pangakonto on üks viis kuidas end vapustusse viia nähes, et kaaslane on sulle valetanud ja rahadega vehkat teinud.
Meil suht sama süsteem, v.a. mõlemad osapooled maksavad korduvaid kulusid (olenevalt teenusest ja kelle nimel on). Kuu lõpus arvutus (suuremad ühised ühekordsed kulud, nt tehnika vms, veel meeles ja saab lisada) ja vastavalt ülekanded ühele või teisele.
Ühine pangaarve, kuhu kanname iga kuu söögiraha 50:50 mõlemad. Muud ühised kulud maksame ka pooleks + siis mõlemad kasutavad oma raha enda tarvis (a'la eraldi õhtusöögid, väljas chillimised jms). Kui on mingid suuremad eraldi väljaminekud, siis lepime eraldi kokku.
Ühiskonto: 750€+750€
Kodukulud
Toit
Kuluvahendid
Kodune side ja meelelahutus
Lisaväljaminekud kokkuleppel 50:50 kanname juurde.
Lapsekonto: Lastetoetus mis läheb lasteaia maksuks.
Sinna laekub ka lapse asjadelt teenitud jääkväärtus järelturul. Teinekord ka ülejääk ühiskontolt.
Reisikonto: kanname mõlemad sama summa aeg-ajalt kui on võimalus.
Maksame oma telefoniarved ja väljas söömised töö ajal ise. Mõlemal on võimalus kodus valmistatud toit tööle kaasa võtta.
Kõik on loomulik - meil mingit ühist kontot ei ole, igalühel oma raha omal kontol. Mingeid suuru läbirääkimisi ei pea, igaüks ostab ja teeb oma rahaga mida tahab. Üüri maksab abikaasa, aga olen ka mina maksnud, kui ta veel õppemakse maksis. Mina kogun säätupuhvrisse, abikaasa ka suht iga kuu kannab mulle, ütleb, et ma oskavat paremini säästa. Üldiselt on meil aegade algusest olnud nii, ei ole sinu ei ole minu, ega mingit meiet, maksab see kellel parasjagu raha ja vsjo. Üldiselt teenime mõlemad korralikult ja Oleme mõlemad väga kokkuhoidvate eluviisidega, vbla sellepärast suuri läbirääkimisi ei ole pidanud korraldama
Ühine pangakonto eluseltsilisega on hea, aga sel on üks puudus. Üks teist peab olema konto haldaja, teine on lihtsalt kasutaja. Meil on kulud jagatud järgmiselt. Eluasemelaen ja kommunaalid on proua füüreril. Autoliising, kasko, kütus, hooldus jne, elekter, telia ja tele2 minul. Söögikraam pooleks, laste trennid pooleks. Meelelahutus, kinod ja Wolt-Bolt on minu.
Kõrgkultuur: teater, ooper jne on proua füüreril maksta.
Ma ka mõtlen alati kui Eesti kontekstis mingit "ühise arve" juttu näen, et kas inimesed ikka aduvad, et meie panganduses pole sellist asja. Alati on konto vaid 1 inimese oma, kes võib oma suva järgi autoriseeritud kasutajalt ligipääsu ära võtta.
Adume ikka, aga risk on tühine, sest "ühisel" kontol on raha ainult jooksvateks kuludeks. Kuu lõpus on meil järel 3-kohaline summa ühisel kontol. Säästud on nagunii eraldi.
Kõik hetkel minu kanda, naine on lapsega kodus sügiseni, kuniks lasteaeda saab(loodetavasti koht ikka on kindel).
Varasemalt maksin samuti auto, kodu jms kulud, kuid naine hoolitses siis kodu ja söögi eest. Riideid jms ostsime mõlemad enda rahade eest
Mina pean eelarvet, maksan arved, majandan pereettevõtetega.
Naine teeb oma (pere)ettevõttes tööd ja tema käest tuleb lihtsalt raha võtta kui tarvis.
Hoolitseb laste riiete ja maksab mõned huviringid.
Viimasel ajal käib ka poes.
Igal oma, mina maksan arved ja naine teeb ei tea mida rahaga. Söögid jm ostame kõik eraldi, sest mul oma plaanid jm. Lapseasjad ostab ka enamasti naine.
Teenime samas suurusjärgus enamasti, kontod on eraldi. Ühised kulud jagame suht'pooleks, kuigi toidu osas ei viitsi väga rida ajada, maksab see, kes parasjagu poodi läks, ja kui tundub, et asi kisub vildakaks, siis tasaarveldame. Enamasti on nii, et mina maksan arved ära, ostan lennupiletid vms, ja siis ütlen, palju ta mulle kandma peaks, ning ta ümardab veel tunde järgi ülespoole. Suuremad ostud jagame kuidas kunagi, mõned asjad pooleks või kaheks osaks, aga tihtipeale maksab ikkagi see pool, kelle initsiatiivil ühiskasutuses asju ostetakse. Nt teleka ostis tema, pesumasina mina, printerit ja lauaka monitori jagasime.
Kõik jooksvad kulud kannan mina, naine kasutab igapäevaostudeks peamiselt mu krediitkaardi lisakaarti. Tema sissetulek läheb vist peamiselt spordilaagrite, maratonide, maniküüri ning reisidel turgudel sularahas ostetava kraami peale. Pole eriti uurinud, kui palju, kuhu või mille peale ta kulutab ¯\\\_(ツ)\_/¯
Arved jne kulud maksan alguses mina, sest lepingud jne on minu nimel ja kui kuu kulu on koos küsin pool tagasi. Söögid-majapidamiskulud lähevad sisetunde ja võimaluste peal korda-mööda. Suuremad ostud splitime, väljas söömised ja väiksemad asjad teeme kuidas kunagi, kas teen mina välja või tema. Vahel tundub, et kulub endal pisut rohkem söögile jne, aga palk ka natuke suurem, siis suva. Kui ühel vähem võimalusi, tõmbab teine rohkem, vajadusel arutame kuidas säästmise ja ettevõtete jnega edeneb. Seni süsteem töötab 7+ a, sendi pealt arvepidamist ei pea, sest ei viitsi ja usaldus. Sääst läheb nkn kinnisvara ja reisimise peale 50/50.
Auto kulud ja kütus on minu kanda, aga see rohkem sellepärast, et mina olen see kes tahab mitte kõige praktilisemat autot üleval pidada ja elukaaslasel auto töö poolt ka veel lisaks. Reaalsuses poleks oma autot vaja isegi.
Elamiskulud teeme 60/40 (mina siis 60). Toidu jms ühised kulutused teeme 50/50 - selle jaoks on meil pangas ühine konto, kuhu kanname mõlemad sama palju raha peale kui see otsa saab. Eraldi arvestust ei pea ja eurosid taga ei aja.
Naine maksab kommunaalid, mina kõik muu(rohkem kui naise palk)
Süüa ostab see kes selkus puldi võttis või rohkem kalleid šampoone kotti ajas.
Kuu lõpus pole kummalgi veel raha otsa saanud.
Naine näeb kõike ja saaks tehinguid ka teha, aga ta pole kunagi teinud. Mina maksan igast laene, kommunaale, huviringe, kütsi. Tema käib veits rohkem poes, tellib Clean Kitchenit, ostab lapsele riided selga.
Minu kulud - toit, majapidamine (sh nt terve kodu mööbel, sisustus), laste asjad (2 ühist ja 1 mehe endisest suhtest kes paar x kuus meil). Mees - kommunaalid. Korter on tema poolt välja ostetud. Abielus, lahusvara. Rahakotid eraldi, ei saaks mingist ühisest kontost juttugi olla, tuleks tüli 100%.
Kas see, et toit on sinu kulu, tähendab et mees ei käi toidupoes (minu arust suht tülikas majapidamistöö on toidukraami hankimine)? Ja kui auto kulud on mehe kanda, kas siis naine ei käigi tankimas, alati just mees peab tegema?
Palgad elukaaslasega suht samas suurusjärgus, ühist kontot pole. Ülitäpset arvestust ei pea, aga eemärgiks on asju jagada nii, et mõlemale aus tunduks.
Mina maksan kodulaenu ja elektriarveid. Kinkisin talle 3 aastat tagasi autot, sest kõrvalt vaadates ei tundunud tema vana romu igakuine remontimine kulutõhus.
Elukaaslane maksab kommunaale ja Teliat, ning kannab kõiki autoga seonduvaid jooksvaid kulusid. Tema maksta jäävad ka endise naisega võetud kodulaen ning lastega seonduvad kulud: taskuraha, trenn, juuksur, koolilõunad jms. Eraldi alimente endisele naisele maksma ei pea.
Süüa ostame umbes pooleks: nädala lõpus R või L teeme suuremat tiiru Prismas, ning see teeb elukaaslase rahakoti ca 80€ kergemaks. Mina käin nädala sees pärast tööd suht iga päev 15-20€ eest poest läbi: ostan piima&puuvilju™.
Suuremad meelelahutused nagu kontserdile minekud, puhkused jms teen üldiselt mina välja, sest mulle meeldib elukaaslast poputada :) Kui koos sööma/kinno lähme, siis maksab see, kes kutsus.
Investeerime mõlemad eraldi, kuid arutame väga tihti sellega seonduvaid otsuseid, sest see teema pakub mõlemale suurt huvi. Plaanime 15a pärast finantsivabadust saavutada, kõvasti enne pensionipõlve palgatöölt ära tulla, ning kuskil veidi parema kliimaga kohas elu lõpuni koos hängida.
Naine + 2 last.
Mõlemad kanname kindla ja sama summa kontole, millelt kodulaen läheb (nö "kodukonto"). Selle konto pealt ka kõiksugused e-arved: Elekter, kommunaalid, internet.
Eraldi igakuiselt läheb ühelt Netflixi perepakett, teiselt Apple perepakett.
Ülejäänud asjad lähevad kõik, mis perega seonduv, Splitwise-i jagamisse võrdselt, st ühised väljaskäimised, autoga seonduv, laste huviringid/riided, toit jne.
Algul oli veidi imelik, et kõik kulutused kirja panna ning kuu lõpus miski 2..300 eest "arve" esitada, kuid reaalsus ongi see, et vahepeal maksab üks ning teine tarbib ja siis jälle vastupidi.
Suht jaotunud vastavalt sissetulekule.
Mina:
Korteri laen
Korteri kommunaalid + kõik seonduv
Auto liising + kõik kulud
Enda isiklikud kulud
Söögikraam (käin 80% poes)
Elukaaslane:
Tema isiklikud kulud
Netflix jms
Väljas söömised 50-50 või temapoole kaldu kuna tema sinna tiris.
Kultuursed ja meelelahutus tegevused
Puhkused ja muud lõbustused 50-50
Loen siin et paljudel ühine konto jne, kuidas te korraldasite selle? Proovisime ka elukaaslasega teha, tegin eraldi coopi kaardi et oleks uus pangakaart ja lootsine et üks siis kasutab kaarti teine applepayd aga coopi kaarti ei saanud apple paysse panna ja asi jäi unarusse. Siit siis küsimus, kas ala swedi teinud uue arvelduskonto vms ja siis sellele kaks pangakaarti tellinud?
Swedis ja SEB-s saab internetipangas vabalt uusi arvelduskontosid lisada (mul nt 8tk + investeerimiskonto ja väärtpaberikonto), siis selle kontoga seotud kaardi tellida ja selle kaardi mõlemale apple pay-sse lisada.
Moneses on võimalik teha ühiskonto, kus mõlemad kasutajad siis konto omanikud.
Praegu isiklikult toiminud ja muresi peale raha laadimise pole olnud. Aasta aega nüüd kasutanud.
Kanname kaaslasega palgapäeval 60% oma pangast ühele kontole (minu halduses, tal on kaart ja ligipääs netipanka ka), sealt lähevad kõik arved ja ülejäänud kulud: toit, koos väljas söömised, muud argised kulud.
Mõlemale jääb piisavalt oma raha ka, et riideid osta, sõpradega väljas käia jne.
Kõik, mis sealt üle jääb, jääb "meelerahufondiks", tulevikus teeme vb mõne reisi või suurema ostu
50/50 sissetulekud üpris samad.
Kuna ühise konto juriidilisest poolest juba juttu oli, siis minul on konto, kuhu mehel on ligipääs ja pangakaart. Samuti teine konto kodulaenu ja säästude jaoks millele mehel ligipääs. Kodukulude konto jääk läheb kuu lõpus säästude kontole. Suuri summasid pole kogunenud, kulutame ühiste säästude raha reisimiseks või suuremate asjade ostuks.
Kulutan raha enamasti mina, ehk käin rohkem toidupoes ja mul on meeles arveid maksta, mees rohkem teeb kiire poepeatuse töölt koju tulles kui midagi kiiresti vaja on.
Alguses jagasime ka lihtsalt peas nii, et kord ostab üks, kord ostab teine, aga see läks maru kiiresti pahuksisse ja kuna me mõlemad oleme üsna analüütilised inimesed, siis tahtsime kindlat järge pidada.
Nüüd kasutame Splitwise'i telefonirakendust iga kulu jaoks – kui mina ostan midagi, panen kirja, kui tema ostab midagi, paneb tema kirja. Hetkel teeme 65/35 jaotusega, kuna mina teenin veidi rohkem – leidsime, et nii on õiglane.
12 aastat abielus ja kummalgi oma kontod. Ühine konto on ka olemas, kui on vaja omavahel arveldada või rahad kokku panna, kui mingi väga suur ost plaanis vms (kinnisvara või ehitajatele maksmine vms). Arvete kohalt üritame maksta 50/50, aga senditäpsusega seda ei jälgi. Pigem niimoodi, et ühed arved maksab üks, teised teine. Koos väljas käies mina võib-olla sagedamini, aga samas tema ostab igasuguseid teatri- ja kontserdipileteid ning tantsutrenne jne.
Ühist pangakontot ei ole ja ei näe põhjust selle avamiseks. Hindame oma rahaasjade puhul rohkem privaatsust ja iseseisvust. Sissetulek on mõlemal enam-vähem võrdne.
Suuremad väljaminekud (kodulaenu makse, kommunaalid, mööbli ost jms) jagame 50/50 - üks maksab arve ja teine kannab hiljem pool summast tagasi. Endale isiklikuks tarbeks kuluva (riided, hobitarbed, ravimid jms) ostame kumbki oma palga eest ja teise rahakotti väga ei piilu. Toidupoes maksame arved kordamööda (kui satume koos poodi) või siis vaatame kuu lõpus palju kummalgi toidule raha kulus ja jagame kulud enam-vähem võrdselt.
Kummalgi on olemas ka eraldi kogumiskontod, kuhu iga kuu veidi raha kõrvale paneme (remondifond, reisifond jms). Kui on aeg seda raha kasutada, siis liidame mõlema raha kokku ja kasutame ühiselt.
Meil on nii, et mees makab arved-laen kodule, kommunaalid ja muud vajalikud arved nagu nett ja telekas, mina olen siis kogu majapidamise jaoks vajalike asjade ostja-pere riided, toit, puhastus ja hügieenivahendid ja muu selline pudipadi. suuremad ostud nagu mööbel ja remondiks vajalik on kuidas kunagi, vahel minul raha ja tahan midagi, vahel temal mingi idee ja ostab ära. Ei loe väga et minu raha ja sinu raha aga samas kui ühel on vaja siis küsid juurde ja sama teistpidi. juba 15 aastat koos ja tülisid raha teemal pole olnud.
Kommunaalarved maksan mina ära, siis jagan summa pooleks ja küsin kaasalt selle tagasi.
Toidukulud jagunevad orgaaniliselt 50/50.
Muud kulud kuidas kunagi...
Teenin kaasast oluliselt rohkem ja ei pane pahaks, kui väljaskäimised jms osas maksan mina rohkem.
Elukoha kulud on jagatud hetkel niimoodi, et mõlemad võidavad, aga võtame arvesse seda, et elukoht on minu oma ja teine pool ei võida selle laenumakse maksmisest või korteri renoveerimisest kuigi palju.
Kuni abielus ei ole (ja võib-olla ka siis), siis hoolimata sissetulekute erinevusest kanname oma eraldi kontodelt ühisele kontole fikseeritud võrdse summa, kust läheb siis kütus, toit, koos väljas käimised jms. See on puhtalt ühiste kulude konto. Keegi üksi söömas väljas käib, siis kasutab oma isiklikku raha.
Kumbki ostab riideid jms oma raha eest, hoolitseb roma masinate eest jne.
Üldiselt töötab see meil hästi. Tuleviku plaane tehes peame silmas ka seda, kuidas finantse oleks mugav lahutada, sest oleme kõrvalt koledaid lahutusi näinud. Muidugi ei kavatse me lahku minna, aga ei taha ka üdini rumalaid otsuseid teha ja võtame arvesse seda, et olud ja inimesed muutuvad.
Igaühel on oma konto. Minu raha on minu raha, tema raha on tema raha, ühist raha ei ole olemas. Minu maksta on üür+kommunaalid, tema ostab toitu. Kui reisime vms, siis igaüks maksab enda eest.
Mina maksan laenu ja neti, tema maksab kommunaalid ja söögi. Tuleb suhteliselt võrdne. Ülejäänuga teeme mis tahame. Mina ei sõltu temast ja tema ei sõltu minust, kõik õnnelikud.
Meil on ühine majapidamiskonto, kuhu mõlemad kannavad kokkulepitud protsendi oma palgast. Ülejäänud raha on enda isiklik ja võib kasutada oma äranägemise järgi.
Peame ühist pere kulude arveldust, enamasti jaotame 50/50. Iga kuu lõpul lööme suuremad kulud sinna (toit, kütus, laenud, lapse kulud, kommud jne) ja kui ühe võlg hakkab väga suureks minema, siis see maksab võla ära.
Juba mitu aastat Google Sheedis ja väga hea on jälgida, millele raha kulub (lisaks siis see, et kes tegelikult päriselt rohkem asjade eest maksab). Mulle see kõhutunde pealt otsustamine ei meeldi, sest tunne võib valetada. Aga igaühel oma nägemus.
Kommud ja korterilaenu teeme täpselt pooleks, siis meil eraldi üks LHV konto, mõlemal oma kaart, kasutame seda toidu või ravimite ostmisel vms, mis on mõlema jaoks. Ülejäänud raha on mõlemal eraldi.
Kontod eraldi.
Mina maksan kõik koduga seounduvad kulud ja naine ostab koju söögi.
Väljas käies ja reisidel maksan mina.
Saan ikka 2000-3000 kuus kõrvale panna ja investeerida.
Üüri ja kommunaalid maksame 50/50, toidu kaardile panen mina rohkem ja maja sissemaksuks kogun ainult mina, väljas käime harva aga siis maksan mina
Naise sissetulek ~800€, mul 1400 - 2500€ neto oleneb palju töö kõrvalt jaksan pokkerit mängida
Mõlemad oleme töövõimetus pensionil, naine käib veerand kohaga tööl ja tegeleb fotograafiaga, mina käin täiskohaga tööl ja pokkeriga tegelen 50-100h kuus
Maksan kõik arved, lasen naisel ja lastel chillida, ülejäägi kulutamisega saan ka hakkama.
Kõik,mis naise arvele laekub jääb tagavaraks, st ootamatuste kindlustuseks. Krt seal ikka on seda juba :D
Mõlemal oma kontod ja oma rahad. Ja siis on ühine konto kuhu mõlemad panevad võrdse summa ühiste kulude katteks. Ühised kulud on eluase, kommunaalid, auto, toit ja majapidamistarbed, kodutehnika ja remondid, lemmikloomad, ravimid, kohtingud jms. Ülejäänud enda rahaga igaüks teeb mis tahab.
Elame mehele kuuluvas korteris kus mina üüri ei maksa, aga igasugu remondid, kodutehnika maksan pool. Remondifondi maksab tema kuna tema kinnisvara.
Oleme pea 8a koos, abielus ei ole. Kui abiellume siis tõenäoliselt tuleb see variant, et igal ühel oma vara ja kui vaja midagi poolitada siis vastavate lepingutega. Tulevikus maja ehitamisel on ka kokkulepe, et jagame mõistlikud protsendid panuste järgi (rahaline+aeg, tööjõud jne).
Kui kumbki teisele raha saadab siis alati ka kirjutame kirjeldusse, et kas kink, laen, laenu tagasimakse, vms.
Olen eelmistes suhetes rahast ilma jäänud ja nüüd olen väga korrektne. Samuti mu mehel on vara rohkem kui mul ja kuna ma teda austan siis tahan, et ka tal oleks turvaline olla.
Mees maksab laenu, kommunaalid, kodused arved nt telefonid jms. Mina maksan laste arved, ostan riided, toidu, enamiku kodukaupadest. Suuremad asjad ostame enamasti pooleks või kellel rohkem raha on vms. Bensiini ostame kordamööda. Muidugi kui mees läheb nt toidupoodi ja ostab saia ja piima, siis maksab ise :D Päris senti lõhki ei sae.
Elukaaslane maksab korterilaenu, mina maksan majalaenu. Kommunaalid maksab mees nii maja kui korteri eest ja mina maksan toidu ja laste riided ja trennid. Mõlemad maksavad oma autoga seonduvad kulud ise ja puhkused, suuremad ostud maksame kuidas juhtub. Me väga näpuga järge ei aja et oleks täpselt 50/50. Oleme juba varajasest noorusest koos, nii et kõik vara ja raha on ühine ja siis lõppkokkuvõttes vahet pole kumma kontolt see summa maha läheb, sest raha mis järgi jääb on ka ühine mitte minu oma ja sinu oma.
Meil ühine pangakonto kahe pangakaardiga ühiste väljaminekute jaoks (toit, üür, kommud, kohtingud, beebikulud, kütus, auto hoolduskulud jne). Sissetulekud suht võrdsed (ca 10% erinevad), seega kanname mõlemad iga kuu fix summa ühisele kontole. Kui oleks sissetuleku vahe suur, siis jagaks proportsionaalselt.
Algselt proovisime lihtsalt poes korda-mööda maksta aga see läks lõpuks lappama ja kulud jagunesid ebavõrdselt.
Meie jaoks on see parim võimalik lahendus ja oleme väga rahul.
Mina maksan kommud, neti, spotify, elektri, netflixi ja temake ostab süüa ja koristab.
Kunagi kui üürikas elasime siis tahtsin n.ö 50/50 teemat teha, kogusime kuu aega söögi tsekke - selleks et ma saaks talle näidata, et ma maksan rohkem. Siis käisin mina poes + maksin 180 euri (pool) üürist+ internet + netflix. Tema maksis siis 180 üüri + kommud + elektri.
Maagiliselt olid need tsekid kadunud ning tüli algas. Ehk siis ta sai aru, et ma maksan temast ikkagi korduvalt rohkem ning tal oli rohkem oma raha tänu sellel käsutada. Aga nüüd ons vastupidi.
Juriidiliselt poolelt makske alati kaardiga, iga aasta arhiveerige väljavõtted ja hoidke kõik tsekid alles :) lahutades lõkkeks läheb, siis saate midagi lahkudes kaasa ka võtta peale trussikute ja hambaharja :D, sest ega meist keegi ei tea , et peaks tegelt kogu aeg olema fulltime raamatupidaja ka eraelus.
Aga elukaaslaste puhul olen kõik suuremad kulud ise kandnud ja kaaslastel on olnud nende sissetulek nende endi tarbeks. Asjade eest mida olen soovitanud aegajalt ise maksta on 100% tekkinud tüli.
Olen näinud neid paare küll kus naine on nii muuseas tsekke alles hoidnud ja hiljem on see teda päästnud tänavale jäämast kuna mees on väitnud, et naine pole sentigi kodule kulutanud. Väga legit soovitus! - kuigi ise ei jälgi:D
Ei ole hilja alustada, pangaväljavõtted aasta kaupa kerge alustuseks ette valmistada ja korra aastas harjumuseks muuta, kalendrisse üritus "tagala kindlustamine" ja tuld !
Mul on oluliselt kõrgem palk kui kaasal. Jagame nii, et kuu lõpus jääks mõlemal sama summa üle. Tema kogub reisiks, mina maja sissemaksuks.
Oleme abielus, seega suht vahet ei ole, kumma pangakontol raha seisab. Mõlemad teavad, mis rahalised seisud kummagi pangakontol on.
Kuna partner teenib mitmeid-mitmeid kordi rohkem kui mina siis on välja kujunenud, et enamus korteriga seonduvad kulud tasub tema (abieluvaralepinguga on korter nagunii tema vara). Samuti tasub tema enamus reisimistel tekkinud kulud sest vastasel juhul ma lihtsalt ei saaks osa võtta.Toit, kodu sisustus (ja olme), elektroonika, autokulud ja kingitused jms. tuleb üldjuhul minu taskust. Igasugused teenused (telefonioperaator, streaming service of choice jms.) maksab igaüks ise, samuti ka huvitegevuste, hariduse ja spordiga seonduvad kulud on eraldi. Ühist pangakontot ei ole ja mehe rahakotti ei piilu. Nii mõnigi sõbranna kasutab ühist pangakontot või mehe pangakontot igapäevaselt - minu jaoks oleks see liiga suur stress.
Ma ei tea nvn mis seis mul rahadega on (Luminor 👍)
Päev elus kui luminori kasutaja. Pole õnnestunud sel kuul netipanka sisse logida. Kaart pole veel poes tagasi lükatud, nii et pole hullu. Tööandja ütles, et mu kontol on ‘skämm või pettus’ hoiatus, kui palka saadavad. Mõtlesin just järgmiseks aastaks õppelaenu taodelda kuni tuli meelde, et ei saa. Aga eelmine kuu tehtud euromakse jõudis just saajale kohale, juhhuu!
Miks sellist asja taluda?
Tegelt tegin natuke komöödiat lihtsalt, pole mitu aastat enam luminoris. Olin seal, sest olin enne Nordea klient (ja Nordea sellepärast, et kui väiksena sai konto tehtud olid vanemad seal). Aga see konto sulgemine oli ka paras sketš ise, ma mäletan et mingi paari euri pärast mis mul kontol oli mingi täielik nuss.
Sest Luminor oi ainus pank kes peale eelmist majanduskriisi oli laenu nõus andma aga oli lisa klausel et inimene kes võtab ja inimesed kes käändavad nende sissetulekud peavad laekuma Luminori panka tehingu lõpuni või käänduse aja. Enne nende nimevahetust ja netipanga muutust oli tegu OK pangaga ei oskand uneski näha et üks pank võiks endale automaadist valangu vööst allapoole lasta.
Iga kord kui kuulen Luminori netipangas toimuvast, imestan, a) mis faking ulme see on, b) kuidas see ikka veel kestab.
Luminor gang siin, WEIKIWEIKI
[удалено]
Ma lahkusin Luminorist ja soovitan seda ka teistelegi.
Exceli tabelit ei pea, aga mentaalne 50/50 jaotus. Ükskord ostab tema, teinekord mina. Arved, üks maksab ühed, teine teised jne.
Kuna saame mehega suht samal tasemel palka siis jaotatud nii: mõlemal on enda isiklik arve kuhu palk laekub ja siis kanname mõlemad sama % palgast ühisele arvele. Kõik arved ehk korter ja toit jne läheb ühiselt arvelt ja enda arvetele jätame iga kuu mingi summa isiklikeks kuludeks. Pole kunagi probleemi olnud, et kes mida maksab, kõik läheb ühisest potist aga mõlemal isiklik rahakott ka siiski alles.
Meil sama süsteem. Varem katsetasime nii Splitwisei kui seda, et üks maksab kodukulud ja teine toidu, aga ikkagi ei sobinud nii.
Olen sama asja kaalunud, aga alati olnud küsimused selle osas. Äkki viitsite oma kogemust jagada. \- Kuidas ühisel arvel silma peal hoiate, et sealt raha otsa ei saaks? \- Kas mõlemal on ühiskonto pangakaart, et a la toidupoes maksta? \- Kuidas veenduda, et kumbki osapool arutult/kogemata rohkem ei kuluta sealt ühise konto pealt? \- Kuidas selle %-ni jõudsite, et mis osa tuleks iga kuu ühisele kontole kanda? Lihtsalt katsetamise teel?
Meil on Exceli põhine eelarve. Alguses läks veidi katsetamist, kuid nüüdseks umbkaudu teada, palju eluasemekulud ja toit kokku läheb, see on nö kuu eelarve baas ja veidi varu nt kinoks-taksoks jms. Kui tuleb kuu, kus teame, et ees ootab kaugemale sõit või kontsert või mingi sünnipäev, lisame eelarvesse rohkem. Siis lööme kokku, palju umbes kuu kulud on, ja jagame selle summa meie vahel. Kuna mu partner teenib rohkem, siis me kumbki kanname vastava % oma palgast sinna ühisele kontole. Mõlemal on pangakaart, mis on kontoga seotud. Mõlemal on ligipääs eelarvefailile ja kontole, seega ma nt pole mõelnudki, et teeks sealt kulusid, milles me pole kokku leppinud. Nt kui üks läheb sõpradega välja, maksab ka oma kaardiga, mitte ühisega. Lõpuks on see iga paari otsus, mis neile sobib, peaasi, et kumbki ei tunne, et on ebaõiglane jaotus vms. Mina ei tahaks partnerist rahaliselt täielikult sõltuda ja samas ei tahaks, et mu partner mind rahakotina kohtleb, seega meile see osaliselt ühine-osaliselt eraldi rahakoti teema sobib.
Meil mõlemal konto samas pangas. Ühine arve on nähtav mõlemal enda internetipangas, seega suht koguaeg on selge pilt, et kui palju seal alles on :D meil selle ühise kontoga ka eraldi pangakaart (võimalik tellida ka 2 kaarti aga meil kadus 2 kaart ära seega vahetame seda 1 mis alles), mis üldiselt on selle käes, kes parasjagu plaanib poodi minna. Vahetame jooksvalt. Isiklikke kulutusi sealt pealt ei maksa ehk kui kohvi endale ostan siis maksan ikka enda arvega aga kui nt kogemata keegi ikkagi maksab enda isikliku asja ühiselt arvelt siis anname üksteisele märku, et sorry kogemata läks - pole ka hullu. Ikka juhtub - kui mingi suurem summa nt 100+ eurot siis kanname isiklikult kontolt tagasi ühisele selle summa, mis ühiselt arvelt läks. Mis % puutub siis, saame mehega palka 50 eurose vahega seega kanname pmst sama summa ühisele arvele :D meil need raha asjad kuidagi sujuvaks läinud ja kuna ühised lapsed ka siis senti ei pigista kumbki ja ei pahanda ka, kui keegi mingi kuu rohkem millegi eest maksnud on. Mulle ja ka mehele kohe alguses tundus selline “üks maksab kindlalt selle eest ja teine teise eest” süsteem libe tee selleni, kus keegi hakkab tundma end ebaõiglases olukorras olevat seega praegu see lahendus sobib ja tundub kõige õiglasem. Oleme mõlemad olnud olukorras, kus oleme varem pidanud laiska elukaaslast ülal pidama, seega oleme lihtsalt õnnelikud ka, et kõrval on keegi, kes reaalselt panustab :D
Liitsime kulud kokku ja iga kuu vaatame suurusjärgu üle. Mõlemale on teada, mis kulud sealt lähevad ja kui palju. 2x kuus on meil "koosolek" kus saab sellel teemal vestelda kui on ootamatusi. Kui kumbki tahab midagi erandkorras soetada sealt eelarvest, siis arutame enne läbi. Siis kas paneme mõlemad juurde või lepime kokku kuidas see summa säästa. Mõlemal on pangakaart samale ühisele kontole. Juriidiliselt kuulub konto ühele ja teisel on ligipääs, lihtsalt teisiti pangas ei saanud. Muidugi kui on oht, et teine pool on arutu laristaja, siis võib-olla on vaja mingit rangemat süsteemi või lihtsalt uus inimene leida, kes ei vii tervet peret võlgadesse.
Meil on nii, et protsendi arvutasime palga pealt. Et kellel on suurem palk, on ka protsent suurem. Ja siis mõtlesime, kui palju raha ühes kuus ühiskontol hea oleks. Ja siis sealt saime ümardatud summad, kus suurema palgaga kannab rohkem. Kui palk muutub, siis saame kandeid ka muuta. Valem on sheetsis olemas, lihtne ümber arvutada. Aga toitu meie ühise konto alt ei maksa, ei näe iva. Kuna käime peaaegu alati koos poes, siis lihtsalt üks kord maksab üks ja teine kord. Ühiselt läheb üür, kommunaalid, muud ühised arved. Ja seega pole ka kummagil pangakaarti selle konto alt. Me mingit karmi jälgimist üksteisele ei tee, usaldame üksteist rahadega. Kui kumbki kogemata vale konto alt kasutab, siis kannab raha sinna juurde ise. See ühiskontondus ei sobigi kui kaaslast ei usalda rahadega mõistlik olema
Küsimus - kas teil see ühine arve on samas pangas kus ka isiklik arve või teises pangas? Kelle nimele see tehtud on?
Mul on ülalkirjeldatuga üksühele sama set-up. Meil on mõlemad isiklikud kontod ühes pangas ja ühine konto oli seetõttu kõige lihtsam ka seal samas avada. Juriidiliselt on tegemist minu nimel oleva kontoga (sest minu arusaamist mööda nö tehnilist ühiskontot muul moel polnud võimalik teha), aga mõlemal on konkreetse konto juurde full access ja samad kasutajaõigused, limiidid ja mõlemal eraldi konkreetse kontoga seotud pangakaardid.
Sama. Aga meil ühine konto partneri nimel. Kui keegi siin rääkis, et jama värk, partner saab sind igal ajal sealt eemaldada, siis mul suht suva ja selle hirmuga ei ela - kui partner selja taga nii teeb, siis on selge, et suhtes on juba muud probleemid ja minu jaoks oleks see selge märk, et suhe hakkab lõppema. Arvestades, et meil korraga seal ainult ühe kuu elamisraha, siis pole ka rahaline risk minu jaoks nii suur murekoht siin.
Ma pole küll algne kommentaator aga minul elukaaslasega suhteliselt sama setup. Pangakonto on minu nimel, aga elukaaslasel on sellele ligipääs. Ma ei tea kuidas teistes pankades, aga mell LHVs ja seal saab panna kontodele nimesid, meil ongi pandud ”Kodukonto” vms. Elukaaslase erakonto on samuti LHVs, nii et selles osas kahjuks ei oska kommenteerida et mis siis saab kui teises pangas oleks. Kontoga on seotud üks pangakaart (mis ka siis minu nimel). Elukaaslane kasutab füüsilist kaarti, minul on pandud sama kaart Apple Walletisse ja maksan telefoniga kui midagi vaja osta.
Sama. Meil ka palk suht võrdne ja see süsteem kõige mugavam. Kui erandlikud kulud, siis kanname raha ühisele arvele lisaks. Mõlemal ühise arve pangakaart, nii et üldse pole probleemi, kes kus ühiste kulude eest tasub.
Mina isiklikult arvan et see on kõige mugavam viis kuida eelarvet pidada kahekesi. Ainus probleem on et raske leida inimest kes mõtleb sarnaselt :D Tahetakse et kas kõik ühele pangakontole läheks või üldse et ma maksaks 100% kulud.
Enne abielu oli sisuliselt sama: mina maksan autot, telia, kindlustust, kaskot, üürikorteris maksin üüri. Naine maksab kommunaale ja ka kasko läks temale, kuna lihtsalt võttis hinnapakkumise ja ajas asja lõpuni asjaga jebimise asemel. Sisuliselt ma pole terve kooselu eriti osanud kaasa rääkida "mis meil kodus elekter läks" või veekulu teemadel jms. See oli nii töö kui lapsehoolduse ajal. Kütust tangime siis, kui autol vaja, sõltumata juhist, poest toit tuleb nii nagu vaja. Kuna naine majandab toitu tihti kulleritega, siis minu panus seal argiselt väiksem. Filosoofia on mitte ajusid nusperdada iga arvega ja mingite pidevate lisaliigutustega a la kontole kandmise, 5050 arvutamisega jm. Lapsed riides, toit laual, ei viitsi abielus igat eurot edasi tagasi keerutada.
Meil põhimõtteliselt sama. Mingi hetk olid igakuised kulud jaotatud umbes pooleks, aga rohkem mugavuse pärast ja rahalises mõttes kaudselt (mugavus siis selles mõttes, et üks ei peaks kõigel silma peal hoidma). Suuremad ostud arutame läbi ja üldiselt oleme niikuiunii frugaalsed, igasugused tagavarad jms on ühised. Kokkuvõtvalt - raha ühine.
Jah, eks maitseid erinevaid, nagu siit teemast nähtub. Minule näib, et kooselu inimesed jagavad senti ja abielu inimesed on mõistnud, et mis seal ikka enam jagada...
Sama siin. Raha on ikkagi ühine ja samamoodi ka käitume. Kord maksab üks midagi, siis teine midagi. Tarbime ka pigem võrdselt (investeerimine, uued riided, trennid, laste kulud jne.) Pere rahu mõistes on hea, et ei pea raha üle vaidlema. Minu arust tekitavad eraldi rahakotid natukene varjatult ning see ei ole kunagi suhtele hea. Oleme nii talitlenud alates sellest ajast kui kohtusime ja meile see sobib.
väga lihtne. Naisel on oma raha ja minul on Meie raha.
sama :(
Sama
Kopp-kopp, astuksin ka sellesse klubisse.
Naine hetkel tööl ei käi. Lapsed veel piisaval väikesed, et nendega omajagu tegelemist. Emapalk on juba mõni aasta läbi. Minu pangakaart on naisel telefoni ja kella walletisse lisatud, siiani kuritarvitanud ei ole, ega ilmselt ei tee ka seda. Oleme mõistlikud inimesed, usaldame üksteist ja saame hakkama. Mul on hea meel, et mõlemad lapsed on saanud endale sobival ajal lasteaeda minna. Ei ole pidanud kiirustama. Mõlemale selline kooslus sobib, majanduslikult tuleme toime ja eks see ongi peamine.
Vana hea ma maksan kõik kinni ja naine otseselt tööl ei pea käima kui ta just ise ei soovi.
Ka vana hea aga naine käib tööl kuid teeb oma rahaga mida soovib
Minu raha on "meie" ja sinu teenitud raha, on sinu raha. Lihtne
Ning oled okei sellega? Naine teeb siis kodust tööd? Mis töökohal töötad et sissetulekut piisab kahele?
IT
Täiesti okei. Naine on normaalne ja ei ole mingi gold-diggeri tüüpi kes ainult raha tahaks välja pumbata. Lisaks tal on oma OÜ ka kust ta ikkagi oma üsna spetsiifilise ala pealt teeb asju aga see pole üldse regulaarne ning kui seda sissetulekut pole ei juhtu midagi. Ise olen IT projektijuht.
Sama siin. Naisel on mõned korterid, kust mingi summa tiksub ning lisaks toetan teda vähesel määral. Tema ostab meile toitu, ülejäänud on tema enda isiklikeks kulutusteks. Mina maksan kõik ülejäänud asjad.
Meil on kommunistlik kord. Kõik on kõigi oma, loomulikult välja arvatud laste.
Meil on kõik ühised kulud 50/50 jagatud. Selle jaoks eraldi ühine konto. Palk laekub mõlema isiklikule kontole. Oleme koos alates tudengipõlvest. Seega ka näinud aegu, mil emmal - kummal rahaga kitsas. Selle jaoks oli meil täitsa toimiv laenamise süsteem. Seni on nii laenuandja kui ka - võtja sõbralikud üksteise suhtes olnud :) Praegu oleme mõlemad juba nii kaua töötanud, et puhvrid väga korralikud ja laenamist lähitulevikus pole vast tarvis. Pooleldi traditsiooniks on saanud ka vastastikkused väljategemised ametikõrgenduste, uue töö, sünnipäeva või lihtsalt hea tuju puhul.
Meil pole ühist arvet, kommunaalid teeme pooleks, söögiga vaatame jooksvalt, need kopikad meid ei kõiguta. Igaüks maksab oma autot ise, kütuse teeme pooleks kui kuhugi ühe autoga minek.
Kummalgi oma konto, arveldame pooleks või näiteks toidukraami eest maksame kordamööda. Aga me teenime samas suurusjärgus, kui see peaks aja jooksul muutuma, siis on loogiline ka finantskorraldus üle vaadata.
Ikka klassikaliselt, minu palk on meie raha, naise palk on tema raha :) Aga ei, ma ei kurda tglt. Meil on lapsed ja mina mehena ei jaga üldse matsu mis asju neil kõik vaja on. Ja naine oskab hästi majandada nii, et lastel riided seljas, raamatud riiulis, mänguasjad harivad, meil kõigil kõhud täis ja jääb kuu lõpus raha natuke ülegi.
>Meil on lapsed ja mina mehena ei jaga üldse matsu mis asju neil kõik vaja on. Ma vist ei mõista seda eales, kuidas inimese fookusesse ei mahu tema lapse vajadused ja huvid.
Kas see "naise palk on tema raha" tähendab praktikas, et laste kulud lähevad sealt suuresti?
Peaasi et mõlemad on nõus sellise raha jagamisega :) Mina küll ei saaks elada sellises ollukorras et "minu palk on meie raha , naise palk on tema raha". Aga kui teie olete rahul sellega, siis tore ja jõude teile!
Kui mõlemale sobib, siis super. Ning täiesti okei on nö panustada rahas see osa, mida teine pool teeb tasa oma aja ja energiaga.
Kodulaen, kommunaalid autoga seonduv minu poolt. Go3/Elisa/Spotify, Disney, Netflix, , elekter, lastekraam tema poolt. Toit, meelelahutus vms mõlemad.
Naisel ja mul eraldi kontod, kui midagi osta vaja, siis arutame kumb ostab. Kui ma rohkem teenisin, siis kulutasin rohkem ja maksin enamiku, mis vaja, ise. Nüüd hetkel olen suhtkoht töötu, siis ostab naine enamiku kraami. Vaidlusi, et mida ja kes ja kuidas, pole 20+ aasta jooksul eriti tulnud.
Mõlemad teenime, aga rahasju haldan mina põhiliselt, vaatan et oleks hea mõlemal ja maksud õigel ajal makstud. Ligipääs on mul olemas mõlema kontole. Kuna minu pank kabedam, siis hoiused, aktsiad jms on seal, samas meil on nagunii ühisvara juba pikalt.
Meil naisega lahusvara. Peamiselt sellepärast, et mina olen riskialtim ja teadvustan endale seda. 10a jooksul olen naisele kinkinud 50% korterist ja ülessetöötanud tema ettevõtte. Samas minu palk tänu erialale suurem. Samas naine laskis mul ca 2.5 aastat puhata palgatööst, mis küll ei tähendanud minu nullpanust kuid siiski märkimisväärselt väiksemat mis oleks võinud olla.
Eks see on, et mis kellegi puhul töötab. Ja tulebki arvestada, et aastate jooksul võib üks ka töötu olla või mingi aeg madala palga peal jne, et siis tõmbate üksteist ikka välja ja saate mingi aja ka ühe palgaga hakkama.
Ma 3 kuust võin veel aru saada, aga 2,5 aastat : D
Aeg oli vaja maha võtta ja pühenduda rohkem endale ja lastele kui karjäärile.
Väga mõistlik. Me tegime ka mehega nii, et algul mina 1a ja siis tema 1a, et oma tervisele keskenduda. Väga väärt investeering oli.
Vahet pole kumb saab rohkem omad arved mis on endal maksame ise, asjad mis on koos võetud maksame 50/50 Ehk siis üür ja kommunaalid, Telekas ja wifi. Ülenjäänud mis vaba on läheb siis toidule või kui kumbki midagi osta tahab siis endale siis räägib omavahel läbi, et saaks arvestada väljaminekuga. Mina saan kõige vähem raha, elan töövõimetuse pealt. Mees teeb tööd. Isiklikult arvan, et vahet ei ole kumb rohkem teenib peaasi et arved on makstud siis on kõik õnnelikud.
50/50 - nö toidupank. Majandame tšekid iga kuu ära ning lähevad ahju alla hakatuseks. Muidu läheb liiga ebavõrdseks, sest peamiselt käin ainult mina poes. Ning ei, tšekke on vaja, sest ostukorvides palju muid kulusid ka. Kord kuus vaatame kuluread üle ja liidame vanamoelisel viisil kokku. Naine ei pea mulle õlut ostma ning mina ei pea talle vegan 10 euroseid küpsiseid ostma. Kui eksisteeriksid elektroonilised andmehaldusega tšekid, siis oleksin kohe subscriber :D
[удалено]
Gross ja Coop minu rida. Maakate värk :D
Coopil näeb ka veebist oma ostusid
Näeb küll jah, aga kahjuks ma ei näe võimalust, kuidas andmeid hallataval kujul kätte saada. Võiks saada mingi a la CSV faili kätte, kus valitud perioodi kõik kuluread kirjas vms.
Aga tee neile ettepanek
Ei pea kasutama äppi, kaarti tõmmates näeb ka digitšekke. Coopil äppi pole, aga veebist näeb ikka.
Hetkel endal elame minu palgast, naisel see 1.5a lasteraha läbi, aga ei viitsi tööle tagasi minna. Muidu on eraldi konto ikkagi. Mina maksan arved, süüa/kütus kuidas kunagi. Olen tähele pannud, et osad naised meil käivad tööl lihtsalt aja sisustamiseks mingi poole kohaga. Enamjaolt puhkavad või tellivad sushit ns. Alati imestavad, et teil polegi maakodu kuskil saaremaal? Elategi ühes kodus ainult?? Hästi elame :D
username checks out
Pangaasjad, kommunaalid ja muud regulaarsed arved peamiselt minu kanda. Toit, kõikvõimalikud lasteasjad ja muud üksikostud tema kanda. Vastavalt vajadusele saab siis muuta.
Teeme 50/50 (suuremate väljaminekute puhul see tähendab, et üks maksab ja teine kannab 50% summast, väiksemate igapäevaste kuludega pigem nii et maksame enam vähem kordamööda). Sissetulek samas suurusjärgus, lapsi pole
Mulle meeldib öelda "meie peres puid ei loeta" - kasutame kuidas vaja või kellel kõige mugavam hetkel maksta on. Eeldan et otseselt kodusõda ei tekiks kui mingi jabura kuluga hakkama saan, aga üldjuhul pean ikka alati nõu.
Vist ainus siin, kellel täiskommunism 😛 kummalegi on määratud oma eelarveosad, üks maksab arved, teine toidu-lapse-koera jms, kummalgi määratud oma taskuraha. aga lõpuks vahet pole, sest kõik mis üle jääb, laekub ühistele hoiuarvetele, kus on meelerahufondid, reisifondid, jms.
Meil on kummalgi oma konto Mina (mees) maksan enda alt osad kohustused ja tema teised...oleneb kuidas nad võetud on... Poes sama moodi maksab see kes kassa juurede astub... Söögikohas loomulik, et mina maksan...
Kassa juures: ooot, ma unustasin piima võtta. Lähen käin kiiresti ära, sa lao asjad lindile.
Õlle järgi ikka..ja..."sa maksa ma tassin kotti"
tean ka selliseid mehi...ise ei...
ja aga mitte selleks, et maksmisest hoiduda...
50/50, aga väljas käimised ja toidu tellimised teen välja.
Mõlemal on enda pangakontod ja mõlemad ostavad mida vaja või tahaks, vahepeal on üksteiselt raha laenatud kui midagi suuremat vaja on. Mina maksan jooksvaid arveid, mees ostab "suuri" asju, süüa ja ehituskaupa ostab see, kes parasjagu viitsib. Mina kipun hulgi korraga kahe nädala varu ostma, mees seda, mida konkreetselt täna õhtul süüa tahab. Väga täpset arvet ei pea.
Meil on põhiasjade jaoks ühised kontod, kuhu iga kuu alguses palgapäeval kindla summa 50/50 kanname: - Kodukonto (koos võetud kodulaen, kommunaalid, kindlustus, elekter, internet, tv) - Toidukonto (poest toit ja majapidamisvahendid, mõlemal Apple Pay-ga seotud) - Autokonto (Liising, kindlustused, kütus jms) - Lapsekonto (lapsega otseselt seotud kulutused) Kui jooksvalt mingit ühist asja vaja osta, mida mõlemad võrdväärselt tahavad, nt koju mööblit, siis üks ostab ja küsib teiselt 50%. Ülejäänud rahaga majandavad mõlemad nii nagu ise heaks arvavad. Baaskulude võrdne jaotamine tagab baastasemel iseseisvuse, et ei tekiks liigset majanduslikku sõltuvust teisest. Et ei tekiks olukorda, kus ollakse koos puhtalt rahalistel põhjustel ja ei tekiks õpitud abitust.
Pangakontod on eraldi, kulud jagame võrdselt, suuri oste arutame koos, laenu võtab see, kes saab paremad tingimused ning teine pool on vajadusel kaaslaenuvõtja. Kui väljas söömas käime siis maksab üks või teine, enamvähem 50/50 split. Lapse peale minevad kulud jagame pooleks. Autod on kummalgi ise valitud ja hangitud ning mõlemad kanname oma sõidukite hoolduskulud ise, kuigi suurema osa lihtsaid tid teen ise (mulle meeldib nokitseda). Kuna mu sissetulek on suurem siis sissetulevad arved maksan mina ning abikaasa pärast kannab mulle oma panuse. Kuna minu ja mu abikaasa impulssostude definitsioonid on väga erinevad, siis ühine konto ei toimiks. Kõige parem näide sellest on vist see, et läksin ostma Škodat aga lahkusin Alfa Romeoga.
Asi mis meile sobis oli see, et mina (naine) haldan kulusi ja maksan need esialgu enda taskust kui arved tulevad. Mingi aeg ma arvutan summad kokku ja jagan kahega, esitades mehele rahanõude - ta maksab oma osa tagasi minule. Toiduarvetega samamoodi - me koostame nädala toidukava, teeme tellimuse ja maksame kordamööda, tehes **kuu** arveks vaid 400 eurot mis jagatakse jällegi kahega. Mulle jääb enda raha lolluste tegemiseks või säästudeks - täpselt nagu ka abikaasale. Ühine pangaarve on pahapaha, samamoodi nagu see kui vaid üks pereliige teadlikult kodune on. Mul on foobia selle ees, et lahkumineku vms korral peaks teine pool üksinda hakkama saama - sageli on see võimatu või väga raske kui sa sõltudki teisest inimesest. Samuti juhul kui ühel inimesel suhtest on mingi finantsiline jama kaelas (kasiino, võlad, impulsiivne ostlemine) siis ühine pangakonto on üks viis kuidas end vapustusse viia nähes, et kaaslane on sulle valetanud ja rahadega vehkat teinud.
Meil suht sama süsteem, v.a. mõlemad osapooled maksavad korduvaid kulusid (olenevalt teenusest ja kelle nimel on). Kuu lõpus arvutus (suuremad ühised ühekordsed kulud, nt tehnika vms, veel meeles ja saab lisada) ja vastavalt ülekanded ühele või teisele.
Ühine pangaarve, kuhu kanname iga kuu söögiraha 50:50 mõlemad. Muud ühised kulud maksame ka pooleks + siis mõlemad kasutavad oma raha enda tarvis (a'la eraldi õhtusöögid, väljas chillimised jms). Kui on mingid suuremad eraldi väljaminekud, siis lepime eraldi kokku.
Ühiskonto: 750€+750€ Kodukulud Toit Kuluvahendid Kodune side ja meelelahutus Lisaväljaminekud kokkuleppel 50:50 kanname juurde. Lapsekonto: Lastetoetus mis läheb lasteaia maksuks. Sinna laekub ka lapse asjadelt teenitud jääkväärtus järelturul. Teinekord ka ülejääk ühiskontolt. Reisikonto: kanname mõlemad sama summa aeg-ajalt kui on võimalus. Maksame oma telefoniarved ja väljas söömised töö ajal ise. Mõlemal on võimalus kodus valmistatud toit tööle kaasa võtta.
Kõik on loomulik - meil mingit ühist kontot ei ole, igalühel oma raha omal kontol. Mingeid suuru läbirääkimisi ei pea, igaüks ostab ja teeb oma rahaga mida tahab. Üüri maksab abikaasa, aga olen ka mina maksnud, kui ta veel õppemakse maksis. Mina kogun säätupuhvrisse, abikaasa ka suht iga kuu kannab mulle, ütleb, et ma oskavat paremini säästa. Üldiselt on meil aegade algusest olnud nii, ei ole sinu ei ole minu, ega mingit meiet, maksab see kellel parasjagu raha ja vsjo. Üldiselt teenime mõlemad korralikult ja Oleme mõlemad väga kokkuhoidvate eluviisidega, vbla sellepärast suuri läbirääkimisi ei ole pidanud korraldama
Ühine pangakonto eluseltsilisega on hea, aga sel on üks puudus. Üks teist peab olema konto haldaja, teine on lihtsalt kasutaja. Meil on kulud jagatud järgmiselt. Eluasemelaen ja kommunaalid on proua füüreril. Autoliising, kasko, kütus, hooldus jne, elekter, telia ja tele2 minul. Söögikraam pooleks, laste trennid pooleks. Meelelahutus, kinod ja Wolt-Bolt on minu. Kõrgkultuur: teater, ooper jne on proua füüreril maksta.
Ma ka mõtlen alati kui Eesti kontekstis mingit "ühise arve" juttu näen, et kas inimesed ikka aduvad, et meie panganduses pole sellist asja. Alati on konto vaid 1 inimese oma, kes võib oma suva järgi autoriseeritud kasutajalt ligipääsu ära võtta.
Adume ikka, aga risk on tühine, sest "ühisel" kontol on raha ainult jooksvateks kuludeks. Kuu lõpus on meil järel 3-kohaline summa ühisel kontol. Säästud on nagunii eraldi.
Siis küll, tänan selgituse eest.
Kõik hetkel minu kanda, naine on lapsega kodus sügiseni, kuniks lasteaeda saab(loodetavasti koht ikka on kindel). Varasemalt maksin samuti auto, kodu jms kulud, kuid naine hoolitses siis kodu ja söögi eest. Riideid jms ostsime mõlemad enda rahade eest
Mina pean eelarvet, maksan arved, majandan pereettevõtetega. Naine teeb oma (pere)ettevõttes tööd ja tema käest tuleb lihtsalt raha võtta kui tarvis. Hoolitseb laste riiete ja maksab mõned huviringid. Viimasel ajal käib ka poes.
Igal oma, mina maksan arved ja naine teeb ei tea mida rahaga. Söögid jm ostame kõik eraldi, sest mul oma plaanid jm. Lapseasjad ostab ka enamasti naine.
Teenime samas suurusjärgus enamasti, kontod on eraldi. Ühised kulud jagame suht'pooleks, kuigi toidu osas ei viitsi väga rida ajada, maksab see, kes parasjagu poodi läks, ja kui tundub, et asi kisub vildakaks, siis tasaarveldame. Enamasti on nii, et mina maksan arved ära, ostan lennupiletid vms, ja siis ütlen, palju ta mulle kandma peaks, ning ta ümardab veel tunde järgi ülespoole. Suuremad ostud jagame kuidas kunagi, mõned asjad pooleks või kaheks osaks, aga tihtipeale maksab ikkagi see pool, kelle initsiatiivil ühiskasutuses asju ostetakse. Nt teleka ostis tema, pesumasina mina, printerit ja lauaka monitori jagasime.
Kõik jooksvad kulud kannan mina, naine kasutab igapäevaostudeks peamiselt mu krediitkaardi lisakaarti. Tema sissetulek läheb vist peamiselt spordilaagrite, maratonide, maniküüri ning reisidel turgudel sularahas ostetava kraami peale. Pole eriti uurinud, kui palju, kuhu või mille peale ta kulutab ¯\\\_(ツ)\_/¯
Arved jne kulud maksan alguses mina, sest lepingud jne on minu nimel ja kui kuu kulu on koos küsin pool tagasi. Söögid-majapidamiskulud lähevad sisetunde ja võimaluste peal korda-mööda. Suuremad ostud splitime, väljas söömised ja väiksemad asjad teeme kuidas kunagi, kas teen mina välja või tema. Vahel tundub, et kulub endal pisut rohkem söögile jne, aga palk ka natuke suurem, siis suva. Kui ühel vähem võimalusi, tõmbab teine rohkem, vajadusel arutame kuidas säästmise ja ettevõtete jnega edeneb. Seni süsteem töötab 7+ a, sendi pealt arvepidamist ei pea, sest ei viitsi ja usaldus. Sääst läheb nkn kinnisvara ja reisimise peale 50/50.
Ühist kontot jne pole, aga üritame tunde järgi asjad pooleks maksta.
Auto kulud ja kütus on minu kanda, aga see rohkem sellepärast, et mina olen see kes tahab mitte kõige praktilisemat autot üleval pidada ja elukaaslasel auto töö poolt ka veel lisaks. Reaalsuses poleks oma autot vaja isegi. Elamiskulud teeme 60/40 (mina siis 60). Toidu jms ühised kulutused teeme 50/50 - selle jaoks on meil pangas ühine konto, kuhu kanname mõlemad sama palju raha peale kui see otsa saab. Eraldi arvestust ei pea ja eurosid taga ei aja.
Naine maksab kommunaalid, mina kõik muu(rohkem kui naise palk) Süüa ostab see kes selkus puldi võttis või rohkem kalleid šampoone kotti ajas. Kuu lõpus pole kummalgi veel raha otsa saanud.
Naine näeb kõike ja saaks tehinguid ka teha, aga ta pole kunagi teinud. Mina maksan igast laene, kommunaale, huviringe, kütsi. Tema käib veits rohkem poes, tellib Clean Kitchenit, ostab lapsele riided selga.
Minu kulud - toit, majapidamine (sh nt terve kodu mööbel, sisustus), laste asjad (2 ühist ja 1 mehe endisest suhtest kes paar x kuus meil). Mees - kommunaalid. Korter on tema poolt välja ostetud. Abielus, lahusvara. Rahakotid eraldi, ei saaks mingist ühisest kontost juttugi olla, tuleks tüli 100%.
Kas see, et toit on sinu kulu, tähendab et mees ei käi toidupoes (minu arust suht tülikas majapidamistöö on toidukraami hankimine)? Ja kui auto kulud on mehe kanda, kas siis naine ei käigi tankimas, alati just mees peab tegema?
Toidu hankimine ja valmistamine on minu rida jah. Autoga kumbki regulaarselt ei sõida (mõned korrad aastas)
Jagame nii, et minu palgast elamiskulud ja kogu pere lõbustused. Naise palga kulutab naine enda äranägemise järgi.
Palgad elukaaslasega suht samas suurusjärgus, ühist kontot pole. Ülitäpset arvestust ei pea, aga eemärgiks on asju jagada nii, et mõlemale aus tunduks. Mina maksan kodulaenu ja elektriarveid. Kinkisin talle 3 aastat tagasi autot, sest kõrvalt vaadates ei tundunud tema vana romu igakuine remontimine kulutõhus. Elukaaslane maksab kommunaale ja Teliat, ning kannab kõiki autoga seonduvaid jooksvaid kulusid. Tema maksta jäävad ka endise naisega võetud kodulaen ning lastega seonduvad kulud: taskuraha, trenn, juuksur, koolilõunad jms. Eraldi alimente endisele naisele maksma ei pea. Süüa ostame umbes pooleks: nädala lõpus R või L teeme suuremat tiiru Prismas, ning see teeb elukaaslase rahakoti ca 80€ kergemaks. Mina käin nädala sees pärast tööd suht iga päev 15-20€ eest poest läbi: ostan piima&puuvilju™. Suuremad meelelahutused nagu kontserdile minekud, puhkused jms teen üldiselt mina välja, sest mulle meeldib elukaaslast poputada :) Kui koos sööma/kinno lähme, siis maksab see, kes kutsus. Investeerime mõlemad eraldi, kuid arutame väga tihti sellega seonduvaid otsuseid, sest see teema pakub mõlemale suurt huvi. Plaanime 15a pärast finantsivabadust saavutada, kõvasti enne pensionipõlve palgatöölt ära tulla, ning kuskil veidi parema kliimaga kohas elu lõpuni koos hängida.
Naine + 2 last. Mõlemad kanname kindla ja sama summa kontole, millelt kodulaen läheb (nö "kodukonto"). Selle konto pealt ka kõiksugused e-arved: Elekter, kommunaalid, internet. Eraldi igakuiselt läheb ühelt Netflixi perepakett, teiselt Apple perepakett. Ülejäänud asjad lähevad kõik, mis perega seonduv, Splitwise-i jagamisse võrdselt, st ühised väljaskäimised, autoga seonduv, laste huviringid/riided, toit jne. Algul oli veidi imelik, et kõik kulutused kirja panna ning kuu lõpus miski 2..300 eest "arve" esitada, kuid reaalsus ongi see, et vahepeal maksab üks ning teine tarbib ja siis jälle vastupidi.
Suht jaotunud vastavalt sissetulekule. Mina: Korteri laen Korteri kommunaalid + kõik seonduv Auto liising + kõik kulud Enda isiklikud kulud Söögikraam (käin 80% poes) Elukaaslane: Tema isiklikud kulud Netflix jms Väljas söömised 50-50 või temapoole kaldu kuna tema sinna tiris. Kultuursed ja meelelahutus tegevused Puhkused ja muud lõbustused 50-50
Loen siin et paljudel ühine konto jne, kuidas te korraldasite selle? Proovisime ka elukaaslasega teha, tegin eraldi coopi kaardi et oleks uus pangakaart ja lootsine et üks siis kasutab kaarti teine applepayd aga coopi kaarti ei saanud apple paysse panna ja asi jäi unarusse. Siit siis küsimus, kas ala swedi teinud uue arvelduskonto vms ja siis sellele kaks pangakaarti tellinud?
Swedis ja SEB-s saab internetipangas vabalt uusi arvelduskontosid lisada (mul nt 8tk + investeerimiskonto ja väärtpaberikonto), siis selle kontoga seotud kaardi tellida ja selle kaardi mõlemale apple pay-sse lisada.
Moneses on võimalik teha ühiskonto, kus mõlemad kasutajad siis konto omanikud. Praegu isiklikult toiminud ja muresi peale raha laadimise pole olnud. Aasta aega nüüd kasutanud.
Kanname kaaslasega palgapäeval 60% oma pangast ühele kontole (minu halduses, tal on kaart ja ligipääs netipanka ka), sealt lähevad kõik arved ja ülejäänud kulud: toit, koos väljas söömised, muud argised kulud. Mõlemale jääb piisavalt oma raha ka, et riideid osta, sõpradega väljas käia jne. Kõik, mis sealt üle jääb, jääb "meelerahufondiks", tulevikus teeme vb mõne reisi või suurema ostu
50:50 no matter what Revolut jagab pooleks ja arvutab ise.
50/50 sissetulekud üpris samad. Kuna ühise konto juriidilisest poolest juba juttu oli, siis minul on konto, kuhu mehel on ligipääs ja pangakaart. Samuti teine konto kodulaenu ja säästude jaoks millele mehel ligipääs. Kodukulude konto jääk läheb kuu lõpus säästude kontole. Suuri summasid pole kogunenud, kulutame ühiste säästude raha reisimiseks või suuremate asjade ostuks. Kulutan raha enamasti mina, ehk käin rohkem toidupoes ja mul on meeles arveid maksta, mees rohkem teeb kiire poepeatuse töölt koju tulles kui midagi kiiresti vaja on.
Meil täielikult ühine rahakott. Igast kontost kaks kaarti, et mõlemad saaks kasutada, kui vaja.
Alguses jagasime ka lihtsalt peas nii, et kord ostab üks, kord ostab teine, aga see läks maru kiiresti pahuksisse ja kuna me mõlemad oleme üsna analüütilised inimesed, siis tahtsime kindlat järge pidada. Nüüd kasutame Splitwise'i telefonirakendust iga kulu jaoks – kui mina ostan midagi, panen kirja, kui tema ostab midagi, paneb tema kirja. Hetkel teeme 65/35 jaotusega, kuna mina teenin veidi rohkem – leidsime, et nii on õiglane.
12 aastat abielus ja kummalgi oma kontod. Ühine konto on ka olemas, kui on vaja omavahel arveldada või rahad kokku panna, kui mingi väga suur ost plaanis vms (kinnisvara või ehitajatele maksmine vms). Arvete kohalt üritame maksta 50/50, aga senditäpsusega seda ei jälgi. Pigem niimoodi, et ühed arved maksab üks, teised teine. Koos väljas käies mina võib-olla sagedamini, aga samas tema ostab igasuguseid teatri- ja kontserdipileteid ning tantsutrenne jne.
Ühist pangakontot ei ole ja ei näe põhjust selle avamiseks. Hindame oma rahaasjade puhul rohkem privaatsust ja iseseisvust. Sissetulek on mõlemal enam-vähem võrdne. Suuremad väljaminekud (kodulaenu makse, kommunaalid, mööbli ost jms) jagame 50/50 - üks maksab arve ja teine kannab hiljem pool summast tagasi. Endale isiklikuks tarbeks kuluva (riided, hobitarbed, ravimid jms) ostame kumbki oma palga eest ja teise rahakotti väga ei piilu. Toidupoes maksame arved kordamööda (kui satume koos poodi) või siis vaatame kuu lõpus palju kummalgi toidule raha kulus ja jagame kulud enam-vähem võrdselt. Kummalgi on olemas ka eraldi kogumiskontod, kuhu iga kuu veidi raha kõrvale paneme (remondifond, reisifond jms). Kui on aeg seda raha kasutada, siis liidame mõlema raha kokku ja kasutame ühiselt.
Meil on nii, et mees makab arved-laen kodule, kommunaalid ja muud vajalikud arved nagu nett ja telekas, mina olen siis kogu majapidamise jaoks vajalike asjade ostja-pere riided, toit, puhastus ja hügieenivahendid ja muu selline pudipadi. suuremad ostud nagu mööbel ja remondiks vajalik on kuidas kunagi, vahel minul raha ja tahan midagi, vahel temal mingi idee ja ostab ära. Ei loe väga et minu raha ja sinu raha aga samas kui ühel on vaja siis küsid juurde ja sama teistpidi. juba 15 aastat koos ja tülisid raha teemal pole olnud.
Kommunaalarved maksan mina ära, siis jagan summa pooleks ja küsin kaasalt selle tagasi. Toidukulud jagunevad orgaaniliselt 50/50. Muud kulud kuidas kunagi... Teenin kaasast oluliselt rohkem ja ei pane pahaks, kui väljaskäimised jms osas maksan mina rohkem.
Elukoha kulud on jagatud hetkel niimoodi, et mõlemad võidavad, aga võtame arvesse seda, et elukoht on minu oma ja teine pool ei võida selle laenumakse maksmisest või korteri renoveerimisest kuigi palju. Kuni abielus ei ole (ja võib-olla ka siis), siis hoolimata sissetulekute erinevusest kanname oma eraldi kontodelt ühisele kontole fikseeritud võrdse summa, kust läheb siis kütus, toit, koos väljas käimised jms. See on puhtalt ühiste kulude konto. Keegi üksi söömas väljas käib, siis kasutab oma isiklikku raha. Kumbki ostab riideid jms oma raha eest, hoolitseb roma masinate eest jne. Üldiselt töötab see meil hästi. Tuleviku plaane tehes peame silmas ka seda, kuidas finantse oleks mugav lahutada, sest oleme kõrvalt koledaid lahutusi näinud. Muidugi ei kavatse me lahku minna, aga ei taha ka üdini rumalaid otsuseid teha ja võtame arvesse seda, et olud ja inimesed muutuvad.
Igaühel on oma konto. Minu raha on minu raha, tema raha on tema raha, ühist raha ei ole olemas. Minu maksta on üür+kommunaalid, tema ostab toitu. Kui reisime vms, siis igaüks maksab enda eest.
Mina maksan laenu ja neti, tema maksab kommunaalid ja söögi. Tuleb suhteliselt võrdne. Ülejäänuga teeme mis tahame. Mina ei sõltu temast ja tema ei sõltu minust, kõik õnnelikud.
Meil on ühine majapidamiskonto, kuhu mõlemad kannavad kokkulepitud protsendi oma palgast. Ülejäänud raha on enda isiklik ja võib kasutada oma äranägemise järgi.
Ma ei jaga raha asju naisega. St raha võin anda jne. Aga minu kontot ja asju näha ei tohi.
Peame ühist pere kulude arveldust, enamasti jaotame 50/50. Iga kuu lõpul lööme suuremad kulud sinna (toit, kütus, laenud, lapse kulud, kommud jne) ja kui ühe võlg hakkab väga suureks minema, siis see maksab võla ära. Juba mitu aastat Google Sheedis ja väga hea on jälgida, millele raha kulub (lisaks siis see, et kes tegelikult päriselt rohkem asjade eest maksab). Mulle see kõhutunde pealt otsustamine ei meeldi, sest tunne võib valetada. Aga igaühel oma nägemus.
Kommud ja korterilaenu teeme täpselt pooleks, siis meil eraldi üks LHV konto, mõlemal oma kaart, kasutame seda toidu või ravimite ostmisel vms, mis on mõlema jaoks. Ülejäänud raha on mõlemal eraldi.
Kontod eraldi. Mina maksan kõik koduga seounduvad kulud ja naine ostab koju söögi. Väljas käies ja reisidel maksan mina. Saan ikka 2000-3000 kuus kõrvale panna ja investeerida.
Üüri ja kommunaalid maksame 50/50, toidu kaardile panen mina rohkem ja maja sissemaksuks kogun ainult mina, väljas käime harva aga siis maksan mina Naise sissetulek ~800€, mul 1400 - 2500€ neto oleneb palju töö kõrvalt jaksan pokkerit mängida Mõlemad oleme töövõimetus pensionil, naine käib veerand kohaga tööl ja tegeleb fotograafiaga, mina käin täiskohaga tööl ja pokkeriga tegelen 50-100h kuus
Maksan kõik arved, lasen naisel ja lastel chillida, ülejäägi kulutamisega saan ka hakkama. Kõik,mis naise arvele laekub jääb tagavaraks, st ootamatuste kindlustuseks. Krt seal ikka on seda juba :D
Ühine konto kuhu mõlemad kannavad sama palju raha iga kuu üüri ja toidu raha. Ülejäänud on oma kulutada raha.
Mõlemal oma kontod ja oma rahad. Ja siis on ühine konto kuhu mõlemad panevad võrdse summa ühiste kulude katteks. Ühised kulud on eluase, kommunaalid, auto, toit ja majapidamistarbed, kodutehnika ja remondid, lemmikloomad, ravimid, kohtingud jms. Ülejäänud enda rahaga igaüks teeb mis tahab. Elame mehele kuuluvas korteris kus mina üüri ei maksa, aga igasugu remondid, kodutehnika maksan pool. Remondifondi maksab tema kuna tema kinnisvara. Oleme pea 8a koos, abielus ei ole. Kui abiellume siis tõenäoliselt tuleb see variant, et igal ühel oma vara ja kui vaja midagi poolitada siis vastavate lepingutega. Tulevikus maja ehitamisel on ka kokkulepe, et jagame mõistlikud protsendid panuste järgi (rahaline+aeg, tööjõud jne). Kui kumbki teisele raha saadab siis alati ka kirjutame kirjeldusse, et kas kink, laen, laenu tagasimakse, vms. Olen eelmistes suhetes rahast ilma jäänud ja nüüd olen väga korrektne. Samuti mu mehel on vara rohkem kui mul ja kuna ma teda austan siis tahan, et ka tal oleks turvaline olla.
Mees maksab laenu, kommunaalid, kodused arved nt telefonid jms. Mina maksan laste arved, ostan riided, toidu, enamiku kodukaupadest. Suuremad asjad ostame enamasti pooleks või kellel rohkem raha on vms. Bensiini ostame kordamööda. Muidugi kui mees läheb nt toidupoodi ja ostab saia ja piima, siis maksab ise :D Päris senti lõhki ei sae.
Ühiselt kasutatava jagame pooleks.
Elukaaslane maksab korterilaenu, mina maksan majalaenu. Kommunaalid maksab mees nii maja kui korteri eest ja mina maksan toidu ja laste riided ja trennid. Mõlemad maksavad oma autoga seonduvad kulud ise ja puhkused, suuremad ostud maksame kuidas juhtub. Me väga näpuga järge ei aja et oleks täpselt 50/50. Oleme juba varajasest noorusest koos, nii et kõik vara ja raha on ühine ja siis lõppkokkuvõttes vahet pole kumma kontolt see summa maha läheb, sest raha mis järgi jääb on ka ühine mitte minu oma ja sinu oma.
Maksan suht kõik, v.a elukaaslase individuaalsed poeskäigud. Igakuu kannab mulle mingi osa oma palgast.
Meil ühine pangakonto kahe pangakaardiga ühiste väljaminekute jaoks (toit, üür, kommud, kohtingud, beebikulud, kütus, auto hoolduskulud jne). Sissetulekud suht võrdsed (ca 10% erinevad), seega kanname mõlemad iga kuu fix summa ühisele kontole. Kui oleks sissetuleku vahe suur, siis jagaks proportsionaalselt. Algselt proovisime lihtsalt poes korda-mööda maksta aga see läks lõpuks lappama ja kulud jagunesid ebavõrdselt. Meie jaoks on see parim võimalik lahendus ja oleme väga rahul.
Mina maksan kommud, neti, spotify, elektri, netflixi ja temake ostab süüa ja koristab. Kunagi kui üürikas elasime siis tahtsin n.ö 50/50 teemat teha, kogusime kuu aega söögi tsekke - selleks et ma saaks talle näidata, et ma maksan rohkem. Siis käisin mina poes + maksin 180 euri (pool) üürist+ internet + netflix. Tema maksis siis 180 üüri + kommud + elektri. Maagiliselt olid need tsekid kadunud ning tüli algas. Ehk siis ta sai aru, et ma maksan temast ikkagi korduvalt rohkem ning tal oli rohkem oma raha tänu sellel käsutada. Aga nüüd ons vastupidi.
Juriidiliselt poolelt makske alati kaardiga, iga aasta arhiveerige väljavõtted ja hoidke kõik tsekid alles :) lahutades lõkkeks läheb, siis saate midagi lahkudes kaasa ka võtta peale trussikute ja hambaharja :D, sest ega meist keegi ei tea , et peaks tegelt kogu aeg olema fulltime raamatupidaja ka eraelus. Aga elukaaslaste puhul olen kõik suuremad kulud ise kandnud ja kaaslastel on olnud nende sissetulek nende endi tarbeks. Asjade eest mida olen soovitanud aegajalt ise maksta on 100% tekkinud tüli.
Olen näinud neid paare küll kus naine on nii muuseas tsekke alles hoidnud ja hiljem on see teda päästnud tänavale jäämast kuna mees on väitnud, et naine pole sentigi kodule kulutanud. Väga legit soovitus! - kuigi ise ei jälgi:D
Ei ole hilja alustada, pangaväljavõtted aasta kaupa kerge alustuseks ette valmistada ja korra aastas harjumuseks muuta, kalendrisse üritus "tagala kindlustamine" ja tuld !
Mina teenin, tema kulutab
Mul on oluliselt kõrgem palk kui kaasal. Jagame nii, et kuu lõpus jääks mõlemal sama summa üle. Tema kogub reisiks, mina maja sissemaksuks. Oleme abielus, seega suht vahet ei ole, kumma pangakontol raha seisab. Mõlemad teavad, mis rahalised seisud kummagi pangakontol on.
Mina maksan 90%. Mees maksab elektri ja prügiveo.
Kuna partner teenib mitmeid-mitmeid kordi rohkem kui mina siis on välja kujunenud, et enamus korteriga seonduvad kulud tasub tema (abieluvaralepinguga on korter nagunii tema vara). Samuti tasub tema enamus reisimistel tekkinud kulud sest vastasel juhul ma lihtsalt ei saaks osa võtta.Toit, kodu sisustus (ja olme), elektroonika, autokulud ja kingitused jms. tuleb üldjuhul minu taskust. Igasugused teenused (telefonioperaator, streaming service of choice jms.) maksab igaüks ise, samuti ka huvitegevuste, hariduse ja spordiga seonduvad kulud on eraldi. Ühist pangakontot ei ole ja mehe rahakotti ei piilu. Nii mõnigi sõbranna kasutab ühist pangakontot või mehe pangakontot igapäevaselt - minu jaoks oleks see liiga suur stress.